praeguse kasvatuse tõttu on neile alles kättesaamatu. Stolz soovis, ja Olga seda enam, et midagi ei jääks Olgale kättesaamatuks — just nimelt tema arusaamisele, ja mitte teadmusele.
Ta ei tutvustanud Olgale tabeleid ega arvusid, vaid rääkis kõigest, luges palju ja ei hoidunud pedantselt isegi mõnest majandusalasest teooriast või sotsioloogia ja filosoofia küsimusest; ta rääkis tuliselt ja kaasakiskuvalt, just nagu manades Olga silme ette teaduste lõpmatut värvikat pilti, üksikasjad unusid hiljemini, kuid Olga vastuvõtlikus ajus ei tuhmunud kunagi joonis, ei kadunud värvid ega kustunud tuli, millega Stolz oli oma loodud kosmost valgustanud.
Stolz värises uhkusest ja õnnest, kui ta märkas, et selle tule säde pärast Olga silmis välgatas, et tema avaldatud mõte naise jutust vastu kajas, kui ta selle mõtte oli oma teadmusele ja arusaamisele vastavalt omaks võtnud ja ümber töötanud, nii et see vaatas nüüd tema sõnadest vastu naiseliku nõtkuse ilus, ilma kuivuse ja puisuseta; eriti aga rõõmustas Stolzi, kui mõni räägitud, loetud või kavandatud viljakandev mõte langes pärlina naise heledasse elupõhja.
Nagu mõtleja, nagu kunstnik kudus ta naisele mõttekat elusisu, ja mitte kunagi elus, ei oma õppeajal ega oma rasketel silmapilkudel, kus tuli eluga võidelda, tema silmustest välja rabelda ning ennast mehisuse katsetes karastada, — mitte kunagi polnud ta veel millessegi nõnda süvenenud kui nüüd oma sõbranna lakkamatu, vulkaanilise vaimutöö edendamisse.
„Kui õnnelik ma olen!“ ütles Stolz enesele ja unistas tulevikuaastatest, kus mesikuud on juba möödas.
Kauguses naeratas talle juba uus kuju: see polnud enam egoistlik Olga, kirglikult armastav naine, ka mitte lapsi hoidev ema, kes närtsib lõpuks ilmetus ja tarbetus elus; ei, see oli üks teine, ülev, peaaegu mõeldamatu…
Talle viirastus loov ema, kes võtab osa uue, õnneliku rahvapõlve kõlblast ja ühiskondlikust elust.
Murelikult mõtles ta, kas Olgal jätkub selleks tahet ja jõudu… ning aitas tal kärsitult elu vallutada ja varuda uut mehisust igaks uueks elulahinguks: nimelt nüüd pidi seda tegema, kus nad olid alles noored ja tugevad, kus elu oli neid säästnud või kus ta hoobid ei tundunud veel ränkadena, kus mured uppusid ikka alles armastusse.
Tulid küll tumedad päevad, kuid mitte kauaks. Halb õnn äriasjades, suurema rahasumma kaotus — see kõik puudu-
444
