koos. Hädavaevalt jõudis ta Olga väsitavalt kärsitutele mõtetele ja kavatsustele järele.
Küsimus, mida Stolz perekonnas tegema hakkab, oli juba vaibunud, iseenesest vastuse leidnud. Ta pidi Olga ka oma töösse ja ärielusse pühendama, sest elus, kus puudub liikumine, oleks Olga lämbunud nagu õhupuuduses.
Ühtki kompanii äritehingut, ühtki ehitust ega asja nende oma mõisas või Oblomovkas ei võetud ette ilma Olga teadmata või osavõtuta. Ühtki kirja ei saadetud ära ilma talle ette lugemata; ükski mõte, veel vähem tegu, ei läinud tema kõrvust mööda; ta teadis kõike ja kõik huvitas teda, kuna see Stolzi huvitas.
Algul talitas Stolz nõnda sellepärast, et võimatu oli Olga eest midagi varjata: kirjutati kirja, peeti volinikuga või ettevõtjatega nõu — ikka sündis see Olga juuresolekul, tema silme all; pärast tegi Stolz seda juba harjumusest ning lõpuks sai see talle tarviduseks.
Olga tähendused, nõuanded, heakskiitmine või mahalaitmine olid Stolzile vajalikuks kontrolliks: ta märkas, et Olga saab asjadest niisama hästi aru kui tema isegi ning et ta kaalub ja arutleb vähemalt niisama hästi… Zahhar, kes avastas samuti oma naise võimekuse, tundis end haavatud olevat, ja sama tunnevad paljud teisedki — kuid Stolz oli õnnelik!
Siis veel koos lugemine ja õppimine — see mõistuse igavene toitmine, tema lõpmatu arendamine! Olga oli kade iga raamatu, iga ajakirjaartikli pärast, mida Stolz talle ei näidanud; ta vihastas tõsiselt või tundis end haavatuna, kui mees arvas heaks talle midagi sellepärast näitamata jätta, et see oli tema arvates liiga tõsine, igav või arusaamatu; siis nimetas Olga seda väikluseks, labasuseks, mahajäämuseks, meest aga „vanaks saksa parukaks“. Sel põhjusel tuli nende vahel ägedaid ja ärritavaid tülisidki ette.
Olga vihastas, Stolz aga naeris, Olga vihastas veel enam ning leppis alles siis, kui mees naljatamise jättis ja temaga oma mõtteid, teadmisi või lugemust jagas. Lõpuks jäi nii, et kõike, mida Stolzil oli tarvis või mida ta tahtis teada või lugeda, oli ka naisel tarvis.
Stolz ei tüüdanud teda teaduslike oskussõnadega, mis oleksid võimaldanud rumalaimat uhkustamist — uhkustamist „õpetatud naisega“. Kui Olga sõnapruugis oleks avaldunud mõni sõna või väike vihjegi niisugusele pretensioonikusele, oleks Stolz häbenenud seda rohkem kui nüri pilku või teadmatust igapäevase teadusliku küsimuse puhul, mis naiste
443
