Jamaika rummist ei julge siis mõeldagi — mis elu see on!“
„Selle-eest on aga mureta, vader; üks annab rubla, teine kaks — vaata, et võid oma seitse rubla päevas tasku pista. Ja keegi ei haugu ega hakka kinni, ei mingit märki ega plekki. Aga kirjutad oma nime mõne suure asja alla, siis pead võib-olla elulõpuni seda omaenda turjanahaga välja nühkima. Ei, vennas, ära nurise, teed pattu, vader!“
Ivan Matvejevitš ei kuulanud, juba ammu murdis ta millegi üle pead.
„Kuule,“ ütles ta korraga silmi pungi ajades ja millegi üle nii kangesti rõõmustades, et viinauimgi lahtus. „Aga ei, ma kardan, ei ütle, ei lase ma sihukest lindu peaajust välja. On see vast varandus, mis puuri lendas!… Võtame, vader, aga ruttu!“
„Enne ei võta, kui ütled,“ teatas Tarantjev klaasi eemale lükates.
„See on tõsine asi, vader!“ sosistas Muhhojarov ja piilus ukse poole.
„Noh?…“ küsis Tarantjev kärsitult.
„Täitsa kogemata tulin selle peale. Aga tead, vader, see on niisama hea, nagu ma kirjutaksin oma nime mõne suure asja alla, jumala eest!“
„Mis see siis on, kas ütled juba kord?“
„Aga kõva noos on saada, kõva noos!“
„Noh?“ sundis Tarantjev takka.
„Kannata, anna aega, ma mõtlen veel. Jah, siin ei saa midagi tühistada, see on seaduslik. Olgu siis pealegi, vader, ma ütlen sulle, ja seda ainult sellepärast, et mul on sind tarvis; ilma sinuta jään kimpu. Aga muidu, jumala eest, poleks öelnud, see pole säärane asi, mida võõras hing tohiks teada.“
„Olen ma siis sulle võõras hing, vader? Ma olen oma teada sulle mitu korda abiks olnud, tunnistajaks tulnud… ärakirju teinud… mäletad? Oled ikka siga küll!“
„Vader, kulla vader! Pea keel hammaste taga! Näe, missugune sa oled, põrutad nagu suurtükist!“
„Kes kurat siin kuuleb! Kas ma’s ei tea või?“ ütles Tarantjev pahaselt. „Mis sa minust piinad? Noh, räägi!“
„Kuula siis: Ilja Iljitš on ju arg mehike ja seadust ta ei tunne: kaotas tol korral lepingu pärast pea; kui saadeti volikiri, siis ei teadnud, mida peale hakata; ei mäleta isegi seda, kui palju ta renti saab; ise ütleb ka, et ta mitte midagi ei tea…“
386
