„Niisiis…“ algas ta hädisel häälel, kuid ei öelnud enam midagi ja lisas vaid pilguga juurde: „…jumalaga!“
Ka Olga tahtis midagi öelda, aga ei saanud, ulatas käe, kuid käsi vajus mehe käeni jõudmata alla; tahtis samuti „jumalaga“ lausuda, kuid hääl katkes poolelt sõnalt ja kiuksatas võõralt; nägu moonutas kramp; ta pani pea ja käe Oblomovi õlale ning hakkas nuuksuma. Nagu oleksid tal relvad äkki käest ära kistud. Tarkpea kadus — järele jäi lihtsalt naine, kes on valu vastu kaitsetu.
„Jumalaga, jumalaga…“ sai ta lõpuks nuuksete vahelt öelda.
Oblomov vaikis ja kuulas hirmuga tema nuttu, ilma et ta oleks söandanud teda segada. Tal polnud kaastundmust et Olga ega iseenda vastu: ta oli ise haletsemisväärne. Neiu vajus toolile, surus rätiku silmadele, toetas käsivarre lauale ja nuttis kibedasti. Täna ei pursanud pisarad silmist mitte palava joana nagu tol korral pargis ootamatu, kuid mööduva valu sunnil, vaid veeresid troostitult, külmalt nagu sügisene vihm, mis halastamatult põldusid leotab.
„Olga,“ ütles Oblomov viimaks, „milleks sa end piinad? Sa armastad mind, sa ei kannata lahkumist välja! Võta mind, nagu ma olen, ja armasta minus seda, mida sa head leiad.“
Neiu raputas pead, ilma seda laua kohalt tõstmata.
„Ei… ei,“ ütles ta viimaks, „minu pärast ja minu mure pärast ära karda. Ma tunnen ennast: ma nutan ennast praegu välja ja pärast ma enam ei nuta. Nüüd aga lase mul segamatult nutta ja… mine ära… Ah, ei… oota!… Jumal karistab mind!… Mul on valus, ah, kui valus… siin, südame ümber…“
Nuuksumine algas uuesti.
„Aga kui valu ei möödu,“ ütles Oblomov, „ja kui tervis vastu ei pea? Niisugused pisarad on mürgised. Olga, mu ingel, ära nuta… unusta see kõik…“
„Ei, las ma nutan! Ma ei nuta tuleviku, vaid mineviku pärast,“ ütles neiu vaevaga, „see närtsis, möödus… Ega mina ise ei nutagi, mälestused nutavad!… Suvi… park… mäletad? Mul on kahju meie puiesteest… sirelioksast… See kõik on südame külge kasvanud: valus on lahti käristada!“
Meeleheites kõngutas ta pead, nuuksus ja kordas:
„Ah, kui valus, kui valus!“
„Kui sa äkki sured?“ ütles Oblomov äkki hirmuga. „Mõtle ometi, Olga…“
„Ei sure,“ ütles neiu, tõstis pea ja püüdis läbi pisarate
360
