„Kas sa tõesti arvad, et sa aastaga kõik asjad ja oma elu korda saad?“ küsis neiu. „Mõtle järele!“
Oblomov ohkas ja mõtles, võitles iseendaga. Olga luges seda võitlust tema näost.
„Kuule,“ ütles ta, „ma vaatasin praegu tükk aega oma ema pilti ja ma arvan, et sain tema pilgust jõudu ja juhatust. Kui sa nüüd ausalt… Pea meeles, Ilja, meie pole lapsed, me ei tee nalja: mängus on terve elu! Küsi tõsiselt oma südametunnistuselt järele ja ütle — ma usun sind, sest ma tunnen sind: kas sul jätkub jõudu kogu eluks? Saad sa mulle selleks olla, keda ma vajan? Sa tunned mind, nii et sa mõistad, mida ma tahan öelda. Ütled sa julgelt ja läbimõeldult „jah“, siis võtan ma oma otsuse tagasi, siin on mu käsi ja lähme, kuhu sa tahad, välismaale, sinu mõisa, kas või Viiburi poolele!…“
Oblomov oli vait.
„Kui sa teaksid, kuidas ma armastan…“
„Ma ei oota armastusavaldusi, vaid lühikest vastust,“ katkestas neiu teda võrdlemisi kuivalt.
„Ära piina mind, Olga,“ ütles Oblomov nukralt.
„Mis siis on, Ilja, kas mul on õigus või ei ole?“
„Jah,“ ütles Oblomov selgesti ja kindlalt, „sul on õigus!“
„Siis peame lahku minema,“ otsustas Olga, „enne veel, kui sind siit tabatakse ja nähakse, missuguses seisukorras mina olen!“
Oblomov ei läinud ikka veel.
„Kui sa abielluksidki, mis siis saab?“ küsis Olga.
Oblomov vaikis.
„Sa uinuksid päev-päevalt ikka raskemini — eks ole? Aga mina? Sa näed ju, missugune mina olen? Mina ei vanane, ma ei väsi kunagi elamast. Aga sinuga koos me elaksime üksnes päevast päeva, ootaksime jõule, siis vastlaid, käiksime külas, tantsiksime ja ei mõtleks üldse millegi peale; heidaksime magama ja tänaksime jumalat, et päev jälle ruttu mööda sai; hommikul aga ärkaksime sooviga, et tänane päev oleks samasugune kui eilne… niisugune oleks meie tulevik… oleks ju? Kas see on siis elu? Ma hakkaksin kiduma… sureksin ära… mille eest, Ilja? Kas sa saaksid nõnda õnnelikuks?…“
Oblomov laskis piinatult silmadel mööda lage ringi käia, tahtis paigast liikuda, ära joosta, kuid… jalad ei kuulanud sõna. Tahtis midagi öelda: suu oli kuiv, keel ei liikunud, rinnast ei tulnud häält. Ta ulatas neiule käe.
359
