„Seda kõike pole ju vaja, seda ei nõua keegi! Miks ma peaksin sinu elu tahtma? Tee seda, mis vaja on! See on kavalate inimeste riuge — pakkuda ohvreid, mida pole vaja või mida on võimatu tuua, et sel kombel pääseda vajalike ohvrite toomisest. Sina ei ole kaval, ma tean seda, aga…“
„Sa ei tea, kui palju need mured ja kired on mu tervist laostanud!“ jätkas Oblomov. „Sest ajast saadik, kus ma sind tunnen, pole mul ühtki muud mõtet… Ja ka nüüd, kordan ma, oled sina mu elu eesmärk, sina üksi! Ma suren silmapilk või kaotan mõistuse, kui mul sind enam ei ole! Praegu hingan, vaatan, mõtlen ja tunnen ma ainult sinuga koos olles. Mis sa siis imestad, kui ma need päevad, kus ma sind ei näe, maha tukun, tagasi langen? Kõik on mulle vastik, kõik on tüütu; ma olen masin: käin, teen midagi ja ei märkagi, mida ma teen. Sina oled selle masina tuli ja jõud,“ rääkis Oblomov põlvedele tõustes ja end sirgu ajades.
Silmad lõid tal särama nagu mõnikord pargis. Need kiirgasid jälle uhkust ja tahtejõudu.
„Ma olen valmis silmapilk minema, kuhu sa tahad, ja tegema, mida sa käsid. Ma tunnen, et elan, kui sina mulle otsa vaatad, minuga räägid, mulle laulad…“
Validalt ja mõtlikult kuulas Olga seda tunnete üle ääre voolamist.
„Kuule, Ilja,“ ütles ta, „ma usun sinu armastust ja oma mõju sinu peale. Aga miks sa mind oma kõhklemisega hirmutad, miks sa mind kahtlema sunnid? Sa ütled, et mina olen sinu eesmärk, aga ometi liigud sa selle poole nii arglikult ja pikkamisi; ja sul on sinna veel tükk maad: sa pead minust kõrgemale tõusma. Ma ootan seda sinult! Ma olen näinud õnnelikke inimesi, kuidas nemad armastavad,“ lisas ta ohates, „kõik lausa lendab nende käes, ja ka nende rahu ei ole sinu rahu sarnane; nemad ei lase pead norgu; silmad on neil lahti; vaevalt nad magavadki, aina on nad tegevuses. Aga sina… pole küll sugugi seda moodi, et sinu eesmärgiks oleks armastus, et mina see oleksin…“
Olga raputas kahtlevalt pead.
„Sina, just sina!…“ ütles Oblomov neiu käsi suudeldes ja kibeldes tema jalge ees. „Ainult sina! Mu jumal, milline õnn!“ kordas ta nagu sonides, „ja sa arvad, et sind on võimalik petta, uinuda veel magama pärast seda elluärkamist, mitte kangelaseks saada?! Küll te veel näete, sina ja Andrei,“ jätkas ta vaimustatud pilgul ringi vaadates, „missugusele kõrgusele tõstab meest niisuguse naise armastus, nagu oled sina! Vaata, vaata mind: kas ma pole surnuist üles
342
