„Sa pole ju lugenud?“ ütles ta.
„Ei ole,“ vastas Oblomov.
Neiu vaatas päntsunud sohvapatju, sassis tuba, tolmuseid aknaid, kirjutuslauda, soris tolmuga kaetud paberites, tõstis sulge kuivanud tindipotis ja heitis Oblomovile imestunud pilgu.
„Mis sa tegid?“ kordas ta. „Sa ei lugenud ega kirjutanud?“
„Aega oli vähe,“ alustas Oblomov viivitades, „hommikul tõused üles, siis hakatakse tube koristama, see segab, pärast tullakse arutama, mida lõunaks teha, mõnikord tulevad perenaise lapsed siia, paluvad rehkendust üle vaadata, selle aja peale jõuab ka lõuna kätte. Pärast lõunat… millal siis veel lugeda?“
„Sa magad pärast lõunat,“ ütles neiu nii kindlalt, et Oblomov üürikese kõhklemise järel ütles:
„Magan…“
„Miks siis?“
„Et aega mitte tähele panna: sind ju ei olnud, Olga, ja sinuta on elu igav, talumatu…“
Oblomov jäi vait, sest Olga vaatas talle validalt otsa.
„Ilja!“ ütles ta tõsiselt. „Kas mäletad, kui sa pargis ütlesid, et sinus olevat elu lõkkele löönud, kui sa kinnitasid, et mina olen sinu elu eesmärk, sinu paleus; sa võtsid mul käest kinni ja ütlesid, et see käsi on sinu oma, — mäletad, kuidas ma siis sulle oma jah-sõna andsin?“
„Kuidas saab seda unustada? Kas ei pööranud see kogu mu elu teistpidi? Kas sa ei näe, kui õnnelik ma olen?“
„Ei näe! Sa oled mind petnud,“ ütles neiu külmalt, „sa langed jälle tagasi…“
„Petnud! See on patujutt! Jumala nimel, ma vannun, ma hüppaksin kohe praegu kuristikku!…“
„Jah, kui kuristik oleks siinsamas, jalgade ees, ja just praegu,“ vastas neiu, „aga kui seda kolmeks päevaks edasi lükata, siis mõtleksid sa järele, kohkuksid ära, eriti kui Zahhar või Anisja hakkaksid selle üle keelt peksma… See ei ole armastus.“
"Sa kahtled minu armastuses?“ hakkas Oblomov tuliselt rääkima. „Arvad, et ma viivitan kartusest iseenda, ja mitte sinu pärast? Et ma ei seisa nagu müür sinu nime puhtuse kaitsel, et ma ei valva nagu ema, et ilmajutud sind ei riivaks… Ah, Olga! Nõua tõendusi! Ma kinnitan veel kord, et kui sa kellegi teisega saaksid õnnelikumaks, siis ma loobuksin nurinata oma õigustest; ja kui oleks vaja sinu eest surra, siis teeksin seda rõõmuga!“ lõpetas ta pisarsilmil.
341
