sohvalt põrandale; kui ta aga oli pisut aru pidanud, heitis ta mureliku näoga ja ohates jälle tasakesi pikali.
Ei, las tühjad jutud vaibuvad, las võõrad, kes Olga majas käivad, unustavad pisutki Oblomovi ja las nad näevad teda alles siis iga päev jälle seal, kui nad on avalikult kuulutatud peiuks ja mõrsjaks.
„Igav on oodata, aga pole midagi parata!“ lisas ta ohates ja hakkas Olga saadetud raamatuid lugema.
Ta jõudis umbes viisteist lehekülge läbi lugeda. Siis tuli Maša teda kutsuma, kas ta ei tahaks Neeva äärde kaasa tulla, kõik lähevad vaatama, kuidas jõgi jäätub. Oblomov läks ja tuli teejoomise ajaks tagasi.
Nõnda möödusid päevad. Ilja Iljitš tundis igavust, luges, jalutas uulitsal, kodus aga vaatas perenaise ukse vahelt sisse, et igavuse peletamiseks temaga mõni sõna juttu ajada. Kord jahvatas ta isegi kolm naela kohvi ära ja tegi seda nii suure hoolega, et pea oli märg.
Ta tahtis perenaisele raamatut lugeda anda. Aeglaselt huuli liigutades luges see pealkirja ja andis siis raamatu tagasi, öeldes, et kui jõulud tulevad, siis ta võtab selle uuesti ja paneb Vanja ette lugema, nõnda et ka vanaema kuuleks, aga praegu pole tal aega.
Vahepeal pandi Neeva jääle purded peale, ning koera haukumine ja karglemine keti otsas andis Nikita teistkordsest tulekust teada. Nikita tuli raamatu ja kirjaga, kus küsiti, mis tervis teeb.
Oblomov kartis, et äkki tuleb ka temal mööda purdeid üle Neeva minna, ei näidanud end Nikitale, kui ta vastuseks kirjutas, et kurk olevat tal pisut paistes, mistõttu ta ei söanda veel hoovist kaugemale minna, nii et „halastamatu saatus röövib talt veel mõneks päevaks võimaluse unustamatult kallist Olgat näha“.
Ta keelas Zahharil valjult igasuguse lobisemise Nikitaga ja saatis viimast jälle pilguga kuni jalgväravani, Anisjat aga ähvardas sõrmega, kui see tahtis nina köögist välja pista, et Nikitalt midagi küsida.
330
