elu see on, üks erutus ja ärevus kogu aeg! Millal tuleb ometi rahu, rahulik õnn?“
Valjusti ohates heitis ta pikali, tõusis siis üles, läks isegi välja ja püüdis mõttes leida normaalset elu, niisugust olemist, millel oleks sisu ja mis voolaks rahulikult päevast päeva, tilk tilga järel, looduse ja perekonna rahulikult toimeka elu vaevalt nähtavate, pisitasa mööduvate ilmingute tummas vaatluses. Ta ei tahtnud elu näha laia, kohisedes tormava, mäsleva jõena, nagu Stolz seda kujutles.
„See aga on haigus,“ mõtles Oblomov, „palavik, mööda kärestikke ajamine, tammide mahamurdmine, uputus.“
Ta kirjutas Olgale, et ta sai Suveaias pisut külma, mistõttu ta pidi kuuma rohuteed jooma ja paar päeva kodus istuma, et nüüd on kõik möödas ja et ta loodab Olgat pühapäeval näha.
Neiu kirjutas vastuse, kiitis teda, et ta oma tervist hoiab, andis talle nõu ka pühapäeval koju jääda, kui seda vaja peaks olema, ja lisas, et tema tunneb parem nädal otsa igavust, kui et Oblomov endale liiga teeks.
Vastuse tõi Nikita, seesama, kes Anisja ütlemist mööda oli tühjades juttudes peasüüdlane. Ta tõi preili poolt ka uusi raamatuid ja korralduse need läbi lugeda, et Oblomov võiks kohtumisel öelda, kas Olgal maksab neid lugeda.
Neiu nõudis vastust Oblomovi tervise kohta. Oblomov kirjutas vastuse valmis, andis selle Nikitale kätte ja saatis ta siis ise läbi esiku hoovi ning sealt silmadega kuni aiaväravani, et Nikita ei pääseks kööki oma „laimu“ korrutama ja et Zahhar temaga koos tänavale ei läheks.
Tal oli hea meel Olga ettepanekust tervise hoidmise nimel ka pühapäevasest küllaminekust loobuda, ja ta kirjutas, et tal oleks tõepoolest tarvis täielikuks paranemiseks veel mõni päev kodus istuda.
Pühapäeval käis ta perenaisel võõraks, jõi kohvi, sõi kuuma pirukat ning saatis Zahhari lõunaks lastele suhkrujäätist ja kompvekke tooma.
Läbi häda sai Zahhar paadiga üle jõe tagasi: sillad olid juba lahti võetud, Neeva kippus kinni külmuma. Oblomovil polnud lootust kesknädalalgi Olga poole pääseda.
Muidugi oleks võinud nüüd kohe üle jõe rutata, mõneks päevaks Ivan Gerassimovitši juurde elama asuda ning iga päev Olga pool käia, seal lõunatki süüa.
Ettekääne oleks olnud loomulik: Neeva külmumine tabas teda teispool jõge, ta ei pääsenud koju.
See oligi Oblomovi esimene mõte ja ruttu laskis ta jalad
329
