„Armas aeg, kuidas siis teilt küsimata: teie allkiri on ju siin!“ vastas ta.
Jälle värises jäme sõrm nime peal ning terve leping värises ta käes.
„Kui palju siis kõik kokku tuleb?“ küsis Oblomov kärsitult.
„Lagede ja uste värvimine ka, siis köögiakende ümbertegemine, ustele uued obadused — sada viiskümmend neli rubla kakskümmend kaheksa kopikat paberrahas.“
„Mis, see ka minu kulul?“ küsis Oblomov imestades. „See on ju ikka peremehe poolt. Kes siis remontimata korterisse kolib?…“
„Lepingus on öeldud, et teie arvel,“ ütles Ivan Matveitš, eemalt sõrmega seda kohta näidates, kus see oli kirjas, „ühtekokku tuhat kolmsada viiskümmend neli rubla kakskümmend kaheksa kopikat paberrahas!“ lõpetas ta vaguralt ja peitis mõlemad käed ühes lepinguga selja taha.
„Kust ma võtan, mul ei ole raha!“ vastas Oblomov mööda tuba käies. „Justkui oleks mul teie kapsaid ja naereid kangesti vaja!“
„Nagu soovite!“ lisas Ivan Matveitš vaikselt. „Aga ärge tundke muret: teil on siin mugav… Ja raha… küllap õde ootab.“
„Ma ei saa, olude sunnil ei saa, kas kuulete?“
„Kuulen. Nagu soovite,“ vastas Ivan Matveitš sõnakuulelikult ja astus sammu tagasi.
„Hea küll, ma mõtlen järele ja katsun korteri edasi anda,“ ütles Oblomov, ametnikule noogutades.
„See on raske, aga nagu soovite,“ lõpetas Ivan Matveitš, kummardas kolm korda ja lahkus.
Oblomov võttis rahatasku ja luges oma raha üle: kõigest kolmsada viis rubla. Ta jahmus koledal kombel.
„Kuhu ma oma raha olen pannud?“ küsis ta iseendalt üllatunult, peaaegu kabuhirmus. „Suve hakul saadeti külast tuhat kakssada rubla, ja nüüd on ainult kolmsada järel.“
Ta hakkas kõiki kulusid meelde tuletama ja kokku arvama ning sai nõnda ainult kakssada viiskümmend rubla.
„Kuhu see raha siis jäi?“ küsis ta. „Zahhar, Zahhar!“
„Mis te soovite?“
„Kuhu kõik meie raha on jäänud? Meil polegi enam raha!“ ütles Oblomov.
Zahhar koplas taskus, võttis sealt viiekümne- ja kümnekopikalise ning pani lauale.
„Unustasin ära anda, kolimisest jäi järele,“ ütles ta.
301
