sisse toob; kanapoegadest ja munadest korjab ehk niipaljukest, et lastele mõnda hilpu muretseda.“
„Mõelge ometi, seda ma ei või,“ alustas Oblomov uuesti, „arvake ise, kahte nädalatki pole ma siin elanud. Mille eest siis?“
„Näete, lepingus on öeldud,“ ütles Ivan Matveitš, näitas keskmise sõrmega kaht rida ja peitis käe käisesse. „Olge head, lugege!“ — „Kui aga mina, Oblomov, soovin enne tähtaega korterist lahkuda, siis pean korteri mõnele teisele samade tingimustega edasi andma või vastasel korral Pšenitsõnale terve aasta üüri kuni järgmise aasta esimese juunini välja maksma,“ luges Oblomov.
„Kuidas siis nõnda,“ ütles ta, „see pole ju õiglane.“
„Seaduse järgi on see nõnda,“ tähendas Ivan Matveitš. „Ise kirjutasite lahkesti alla; allkiri on, näete, siin!“
Jällegi ilmus keskmine sõrm nime alla ja kadus siis käisesse.
„Kui palju see teeb?“ küsis Oblomov.
„Seitsesada rubla,“ hakkas Ivan Matveitš ikka sama keskmise sõrmega arvelaual klõpsima, misjärel ta sõrme kärmesti rusikasse surus, „ja hobusetalli ja küüni eest sada viiskümmend rubla.“
Veel kord klõpsis ta arvelaual.
„Armas aeg, mul ei ole ju hobuseid, ma ei pea neid: milleks siis tall ja küün?“ vaidles Oblomov ägedalt vastu.
„Lepingus on kirjas,“ vastas Ivan Matveitš ja näitas sõrmega vastavat rida. „Mihhei Andreitš ütles, et te muretsete hobused.“
„Mihhei Andreitš valetab!“ ütles Oblomov pahaselt. „Andke leping siia!“
„Ärakirja võite saada, aga leping on õe oma,“ vastas Ivan Matveitš pehmelt ja võttis lepingu oma kätte. „Peale selle keeduvilja eest, mis ühele inimesele toiduks kulub, — kapsad, naerid ja muu juurvili,“ luges Ivan Matveitš, „keskmiselt kakssada viiskümmend rubla…“
Ja ta tahtis arvelaual juurde klõpsutada.
„Mis keeduvili? Mis kapsad? Ma ei taha neist kuuldagi, minge oma jutuga!“ ütles Oblomov kaunis kurjalt.
„Näete, lepingus on kirjas. Mihhei Andreitš ütles, et teie selle kaubaga üürite…“
„Mis see siis olgu, et teie minult küsimata minu ülalpidamise määrate? Mina ei taha ei kapsaid ega naereid,“ ütles Oblomov püsti tõustes.
Ka Ivan Matveitš tõusis istumast.
300
