Mõlemad süvenesid vaikusse.
„Mida te loete?“ küsis Penkin.
„Mina… enamasti ikka reisikirjeldusi.“
Jälle vaikus.
„Noh, kas loete selle luuleloo läbi, kui ta ilmub? Ma võin teile tuua…“ ütles Penkin.
Oblomov tegi peaga eitava liigutuse.
„Ma saadan teile siis oma jutustuse?“
Oblomov noogutas nõus olles.
„Nüüd pean ma küll trükikotta minema!“ ütles Penkin. „Teate, miks ma teie poole tulin? Ma tahtsin teid Jekaterinhofi kaasa kutsuda; mul on kaless. Ma pean homseks sellest rahvapeost lehte kirjutama; jälgiksime üheskoos; mida mina ei märka, ütlete ehk teie mulle; koos oleks lõbusam. Sõidame…“
„Ei, ma pole päris terve,“ ütles Oblomov nägu krimpsutades ja endale vaipa peale võttes. „Ma kardan niiskust, maa pole veel tahenenud. Aga kui te tuleksite täna minu poole lõunat sööma, ajaksime juttu… Mul on kaks õnnetust rääkida…“
„Ei, kogu toimetus lõunastab täna „Saint-George’is“, sealt sõidamegi koos rahvapeole. Öösel pean valmis kirjutama ja valgehakul juba trükikotta saatma. Nägemiseni!“
„Nägemiseni, Penkin!“
„Öösi kirjutada,“ mõtles Oblomov; „millal siis magada saab? Aga oma viis tuhat teenib aastas ära! Priske kannikas! Ainult et kogu aeg kirjutada, mõtteid ja tundeid tühiste asjade peale raisata, vahetada oma tõekspidamisi, müüa oma mõistust ja kujutlusvõimet, vägistada oma loomust, rabelda, põleda, vahutada, vahetpidamata kuhugi liikuda, ilma et sa teaksid, mis on rahu… Ja aina kirjutada, kirjutada nagu ratas, nagu masin; kirjuta homme, kirjuta ülehomme; tulevad pühad, tuleb suvi — ja sina muudkui kirjuta! Millal siis peatus või puhkus tuleb? Vaeseke!“
Ta pööras pilgu laua poole, mis oli hästi lage, ja tint oli seal kuivanud ja sulge polnud näha; ning ta meel läks rõõmsaks, et tema võib muretult lamada nagu rinnalaps, et ta ei pilla end, ei müü endast midagi…
„Aga külavanema kiri, ja korter?“ tuli talle äkki meelde ja ta hakkas mõtlema.
Kuid juba helistati jällegi.
„Mis pidupäev see mul täna õige on?“ ütles Oblomov ja jäi ootama, kes nüüd tuleb.
Sisse astus ebamäärases vanuses, ebamäärase näoga
28
