„Mida siis veel vaja on? See on ju suurepärane, mida te praegu ise ütlesite: see keev viha, sapine pahede jälitamine, põlastav naer langenud inimese üle… siin on kõik, mida vaja!“
„Ei, see pole kõik!“ ütles Oblomov põlema süttides. „Kujuta varast, langenud naisterahvast või upsakat lolli, aga ära unusta seejuures inimest! Kuhu jääb inimlikkus? Te tahate ainult peaga kirjutada!“ sisistas ta peaaegu. „Teie arvate, et idee puhul pole südant vaja? Ei, mõte viljastub ainult armastusest. Ulatage langenule käsi, et teda üles aidata, või nutke härdasti tema pärast, kui ta hukka läheb, aga ärge mõnitage teda. Armastage teda, leidke temas iseennast ja kohelge teda kui iseennast, siis hakkan ma teid lugema ja langetan teie ees pea…“ ütles ta ja heitis jälle rahulikult sohvale. „Nad kujutavad varast ja langenud naist,“ jätkas ta siis, „aga inimese unustavad ära või ei mõista teda kujutada. Mis kunst see on või mis luulevärve te siit võisite leida? Piitsutage pahesid ja pori, aga ärge, palun, nõudke sellele luule õigusi!“
„Mis te siis tahate, et me peaksime loodust kujutama: roose, ööbikuid või härmas hommikut, samal ajal kui elu ümberringi keeb, kui kõik liigub? Meil on vaja üksnes ühiskonna alasti füsioloogiat; praegu pole aeg laulu lõõritada…“
„Inimest — näidake mulle inimest!“ ütles Oblomov. „Ja armastage teda!“
„Liiakasuvõtjat, silmakirjateenrit, kroonuvarast või puupäist ametnikku armastada — ole lahke! Mis te nüüd räägite! Kohe näha, et te kirjandusega tegemist ei tee!“ läks ka Penkin ägedaks. „Ei, neid on vaja karistada, ühiskonnast ja kodanike hulgast välja tõugata…“
„Kodanike hulgast välja tõugata?“ hakkas Oblomov korraga Penkini ees püsti tõustes ägedalt rääkima. „See tähendaks unustada, et selles kõlbmatus astjas on kunagi olnud ka ülevam säde, et ta on küll rikutud inimene, aga ikkagi inimene, seega sama, mis teie ise. Välja tõugata? Aga kuidas te saate teda inimkonnast, looduse rüpest, jumala armust ja heldusest välja tõugata?“ lausa karjus ta välkuvi silmi.
„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas nüüd Penkin omakorda.
Oblomov sai aru, et ka tema oli liiga kaugele läinud. Ta jäi vait, seisis veel silmapilgu, haigutas ja sirutas end tasapisi sohvale.
27
