Mine sisu juurde

Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/264

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

meste kõnevoolu, kui suure pöörde see esile kutsub; ta ei mõelnud sellele, et elavalt ja valjusti, mehiselt ja valehäbita öeldud sõna ei upu seltskonna saatürite kõlvatusse kisasse, vaid langeb pärlina ühiskonna elu sügavusse, kus leidub alati tema jaoks ka mõni pärlikarp.

Paljud kõhelevad ja punastavad häbist hea sõna ütlemisel, kuna nad kergemeelset juttu julgelt ja valjusti räägivad, aimamata, et ka see paraku mõjuta ei kao, vaid pika, tihtipeale kustumatu kurjajälje maha jätab.

Tegudes seevastu oli Oblomov aus: tema südametunnistust ei rüvetanud ükski tume plekk, ükski etteheide külmas ja hingetus künismis, mis ei tunne kiindumust ega võitlust. Ta ei suutnud kuulata igapäevaseid jutte, kuidas üks ja teine vahetasid hobuseid või mööblit, kolmas aga… naisi… ja kui palju see kõik maksma oli läinud…

Nii mõnigi kord kannatas ta selle pärast, et mees oli oma au ja väärikuse kaotanud, ning nuttis võõra naise porrilangemise pärast, kuid seltskonna kartusel oli ta vait.

See kõik oli ainult aimata: Olga aimas.

Mehed naeravad niisuguseid kentsakaid, kuid naised saavad neist kohe aru; puhtad, karskete kommetega naised armastavad neid — ühistunde pärast; rikutud otsivad nende lähedust, et oma rikutusest puhastuda.

Suvi edenes, hakkas lõpule jõudma. Hommikud ja õhtud olid juba rõsked ja pimedad. Mitte ainult sirelid, vaid ka pärnad olid ära õitsenud, marjaaeg oli möödas. Oblomov ja Olga said iga päev kokku.

Oblomov tõttas elule järele, s. o. omandas tagantjärele kõik, milles ta ammu oli maha jäänud; ta teadis nüüd, miks Prantsuse saadik Roomast lahkus või miks inglased sõjalaevu Lähis-Idasse saadavad; ta tundis huvi ka selle vastu, kui Saksa- või Prantsusmaal mõni uus tee ehitati. Kuid sellest teest, mis pidi läbi Oblomovka suurde kaubaalevisse viima, ta ei mõelnud, palatisse volitust kinnitama ta ei läinud ja Stolzi kirjale ta vastust ei saatnud.

Ta omandas ainult selle, mis Olga kodus igapäevastes kõnelustes jutuks tuli ja mida seal lehtedest loeti, ning jälgis Olga püsivuse tõttu õige usinasti välismaa uuemat kirjandust. Kõik muu hajus puhta armastuse atmosfääri.

Selle roosa atmosfääri muutlikkusele vaatamata jäi põhitaustaks pilvitu silmapiir. Kui aga Olga mõnikord Oblomovi ja oma armastuse üle järele mõtles, kui sellest armastusest jäi südamesse veel tühja ruumi ja tühja aega, kui ta ei saanud kõigile küsimustele Oblomovi käest täielikku ja valmis


265