punaseks, kui Oblomov küsis, kuidas ta end pärast eileõhtust haigust tunneb.
„See oli ainult väike närvirike,“ ütles ta kiiresti. „Ma tante ütleb, et peab varem magama heitma. See hakkas mul alles hiljuti…“
Ta jättis lause pooleli ja pööras nagu halastust paludes pilgu kõrvale. Miks ta küll segadusse sattus — ta ei teadnud seda isegi. Miks näris ja kõrvetas teda eilse õhtu mälestus, selle närvirikke meeldetuletus?
Tal oli nagu millegi pärast häbi, ja ka pahane oli ta kas iseenesele või Oblomovile. Ajuti tundus talle aga, et Oblomov on talle nüüd veel armsam ja lähedasem, et ta ihkab kõigest hingest tema poole, nagu seoks neid eile õhtust saadik mingi salajane sugulus…
Kaua ei tulnud tal öösel und ja kaua käis ta hommikul erutatult mööda alleed, kodust pargini ja sealt jälle tagasi, ikka mõeldes, arutledes, mõtetega ummikusse jõudes, kord mossitades, siis äkki punastades ja millegi üle naeratades, aga ometi ei jõudnud ta selgusele.
„Ah, Sonetška!“ mõtles ta tusaselt. „Kui õnnelik sa oled! Sul oleks kohe otsus käes!“
Aga Oblomov? Miks oli tema eile õhtul tumm ja liikumatu, ehk küll neiu hingus tulise lõõsana tema palet puudutas ja palavad pisarad ta käele langesid, ehk ta küll Olga peaaegu oma kaenlas koju kandis ja kuulis tema südame esiletükkivat sosinat?… Aga mõni teine? Teistel on nii jultunud pilk…
Kuigi Oblomov veetis oma noore ea kõiketeadva nooruse keskel, kes oli juba ammu kõik eluküsimused otsustanud, kes ei uskunud midagi, kes kõike külmalt ja targalt analüüsis, hingitses tema südames ometi usk sõprusse, armastusse ja inimeste aususse; ükskõik kui palju ta inimestes eksis, ükskõik kui valusasti tema süda kannatas, ometi polnud headuse alusmüür ja usk sellesse veel kunagi kõikuma löönud. Salajas kummardas ta naise puhtust, tunnustas tema võimu ja õigusi ning oli valmis sellele ohvreid tooma.
Kuid tal ei olnud küllalt loomutugevust, et headuse õpetust ning süütuse austust avalikult tunnistada. Salakesi joobus ta selle lõhnast, avalikult aga ühines ta mõnikord küünikute kooriga, kes kartsid isegi kahtlustust vooruslikkuses või lugupidamises selle vastu, ja nende räuskavas kooris kostis siis ka tema kergemeelne hääl.
Kunagi ei juurelnud ta küllalt sügavalt selle üle, kui palju kaalub headuse, tõe ja puhtuse sõna, mis heidetakse ini-
264
