vahel otsustatud ilma sõnadeta, ilma selgitusteta, jumal teab, mis kombel, ja enam ei saanud selle tooni juurde tagasi pöörduda.
„Miks teid nii kaua näha pole olnud?“ küsis Olga.
Oblomov ei vastanud. Ta oleks tahtnud kuidagi kaude neiule mõista anda, et nende vahekorra saladuslik ilu on juba kadunud, et see mõtlik keskendatus, millega neiu end kui pilvega ümbritseb, see endassesulgumine paneb tema, Oblomovi, raskesse seisukorda, sest tema ei tea, kuidas olla ja mis teha.
Kuid ta teadis, et vähemgi vihje sinnapoole toob neiu silmi imestava pilgu, muudab pealegi ta käitumise jahedaks ja kustutab võib-olla sellegi väikese sümpaatiasädeme, mille tema ise kohe alguses oli oma ettevaatamatusega summutanud. See säde tuleks tasa ja targu uuesti loitele puhuda; aga kuidas seda teha, seda Oblomov ei teadnud.
Ta aimas ähmaselt, et neiu on suureks sirgunud, temast peaaegu suuremakski, et lapseliku usalduse juurde ei pääse enam tagasi, et nende ees on Rubicon ja et kaotatud õnn seisab juba teisel kaldal: peab üle astuma.
Aga kuidas? Mis saab, kui ta astub üksi üle?
Neiu mõistis selgemini kui Oblomov ise, mis mehe hinges toimub, ja seepärast oli ülekaal tema poolel. Vabalt vaatas ta mehe südamesse, nägi, kuidas selle põhjas tärkas tunne, kuidas see kääris ja välja tungis: nägi, et naiselikku kavalust, kelmikust ja edvistamist — neid Sonetška sõjariistu — oleks asjatu Oblomovi vastu tarvitusele võtta, sest võitlust pole üldse ette näha.
Ta nägi ka seda, et kuigi tema on noorem, langeb selles sümpaatias ometi pearaskus tema õlgadele, et mehelt võib oodata ainult sügavat tunnet, armunult laiska alistumist, igavest kokkukõlamist neiu iga südamelöögiga, kuid mitte liikuvat tahet või aktiivset mõtet.
Silmapilguga oli neiul enda võim Oblomovi üle teada, ja talle meeldis see teed näitava tähe, valguskiire osa, mille heledus langeb uinuva järve pinnale ja helgib sealt vastu. Selles kahevõitluses oli ta mitmeti võinud oma üleolekust võidurõõmu tunda.
Selles komöödias või tragöödias, nii nagu olud kujunevad, on kummalgi tegelasel enamasti ikka ühesugune osa — piinaja või piinatava oma.
Nagu iga naine valitsevas, seega piinaja rollis, ei suutnud Olgagi loobuda lõbust Oblomoviga pisut kassi kombel mängida, kuigi ta tegi seda teistest vähem ja mitte nii teadli-
224
