armastas kõiges nii kindlat ja igavat korda, et jumal hoia, eriti raamatute puhul. Paberid, pliiatsid, kõik kribu-krabu pidi seisma täpselt nii, nagu tema pani.
Oleks pidanud võtma luunoa, kuid seda ei olnud; oleks võinud ka lauanuga küsida, kuid Oblomov arvas paremaks raamatu oma paika tagasi panna ja sohvale minna; aga niipea kui ta käe tikitud padjale toetas, et end mugavamini pikutama sättida, astus Zahhar tuppa.
„Preilid palusid teid minna, noh, sinna… mis ta nüüd oligi!…“ teatas ta.
„Miks sa siis kohe ei öelnud, kahe tunni eest?“ küsis Oblomov läbematult.
„Te ajasite ju välja, ei last rääkida…“ vastas Zahhar.
„Sa ajad mind hauda, Zahhar!“ hüüdis Oblomov pateetiliselt.
„Noh, ikke üks ja sama!“ mõtles Zahhar, pööras vasakpoolse habemepuhma härra poole ja põrnitses seina. „Torkab jälle mõne sõna… nagu enne!“
„Kuhu ma pean minema?“ küsis Oblomov.
„Sinna, noh… teate… mis ta nüüd on… Aeda või…“
„Parki?“ küsis Oblomov.
„Jajah, just parki, „pisut jalutama, kui sobib, ma ootan sääl“…“
„Riided!“
Oblomov jooksis kogu pargi läbi, otsis hekkide tagant ja lehtlatest, aga Olgat ei olnud. Siis läks ta sinna puiesteele, kus oli toimunud nende kõnelus, ja leidis neiu pingilt istumast, selle paiga lähedalt, kus ta oli sirelioksa murdnud ja pärast maha visanud.
„Ma mõtlesin, et te ei tulegi,“ ütles Olga lahkelt.
„Otsisin teid tükk aega mööda parki,“ vastas Oblomov.
„Ma teadsin, et te hakkate otsima, ja istusin meelega siia puiesteele, arvasin, et siit te tulete ikka läbi.“
Oblomov pidi küsima: „Miks te seda arvasite?“, kuid vaatas talle otsa ja jättis küsimata.
Neiu nägu oli muutunud, see polnud endine, nagu siis, kui nad viimati siin jalutasid, vaid selline nagu viimasel kohtumisel, mis oli Oblomovi südame nii rahutuks teinud. Ta lahkuski oli tagasihoidlik, ja ta ilme oli üpris keskendunud, üpris kindel; Oblomov mõistis, et võimatu oleks veel mõistatamiste, vihjete ja naiivsete küsimustega mängida, et see lapselikult rõõmus silmapilk on läbi elatud.
Mõndagi, mis oli jäänud sõnades avaldamata ja milleni oleks võinud jõuda mõne kelmika küsimusega, oli nende
223
