Mine sisu juurde

Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/21

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sugust — seda pole põhjust temast arvata… Seda ta ei teeks, ei, ei! Küllap see toimik vedeleb kusagil; kunagi tuleb välja.“

„Ah siis nõnda, et sina muudkui rabeled!“ ütles Oblomov. „Teed tööd.“

„Kole, kole! Muidugi, Foma Fomitši taolise mehega koos on rõõm töötada: pühaderahast ta sind ilma ei jäta; isegi neid ei unusta, kes midagi ei tee. Kui aeg saab täis, esitab kohe „eeskujuliku“ saamiseks; neile, kellel uus auaste või rist pole veel välja teenitud, neile nõutab raha…“

„Palju sina saad?“

„Palju ikka: tuhat kakssada rubla palka, seitsesada viiskümmend eraldi söögiraha, kuussada korteriraha, üheksasada abiraha, viissada sõiduraha ja ligi tuhat pühaderaha.“

„Noo, pagan võtaks!“ ütles Oblomov asemelt üles karates. „On sul nii hea hääl või mis? Nagu itaalia laulja!“

„See pole veel midagi! Peresvetov saab näiteks lisapalka, aga tööd teeb vähem kui mina ja ei mõista mitte mõhkugi. Noh, muidugi, temal pole jälle nii head kuulsust. Minust peetakse väga lugu,“ ütles Sudbinski tagasihoidlikult silmi langetades. „Minister olla hiljuti minu kohta öelnud, et ma olen ministeeriumi ehe.“

„Tubli!“ ütles Oblomov. „Ainult see töö kella kaheksast kaheteistkümneni ja kaheteistkümnest viieni ja peale selle veel kodus — oi-oi-oi!“

Ta kõngutas pead.

„Aga mis ma muidu tegema hakkaksin, kui ma teenistuses ei käiks?“ küsis Sudbinski.

„Ükskõik mida! Loeksid, kirjutaksid…“ ütles Oblomov.

„Ega ma ju praegugi muud ei tee, kui loen ja kirjutan.“

„See on midagi muud; sa peaksid trükki andma…“

„Kõik ei saa ometi kirjanikud olla. Näiteks sina — sa ei kirjuta ju ka,“ vastas Sudbinski.

„Selle-eest on mul mõis pidada,“ vastas Oblomov ohates. „Ma teengi praegu plaani, mõtlen mitmeid uuendusi ette võtta. Näen ränka vaeva… Aga sina teed võõrast, ja mitte oma tööd.“

„Mis parata! Peab tegema, kui tahad raha saada. Suvel puhkan: Foma Fomitš lubas mulle mingi komandeeringu välja mõelda… siis saan teekonnaraha viie posthobuse tarvis, päevaraha kolm rubla ja peale selle veel pühaderaha…“

„Küll sumavad!“ ütles Oblomov kadedalt, ohkas siis ja vajus mõttesse.


22