„Mine ikka! Jumalukene! Tänavu peaks küll „krooni“ kätte saama; mõtlesin, esitatakse „eeskujuliku“ saamiseks, aga ma läksin ju teisele ametikohale: kaks aastat järgemööda ei saa…“
„Tule lõunale, joome ametikõrgenduse terviseks!“ ütles Oblomov.
„Ei saa, täna ma lähen abidirektori juurde lõunale. Neljapäevaks peab ametlik aruanne valmis olema — koletu töö! Kubermangude andmeid ei või usaldada. Tuleb endal kõik nimekirjad üle kontrollida. Foma Fomitš on hoolikas mees: tahab kõik ise teha. Täna pärast lõunat võtamegi siis selle asja käsile.“
„Kas tõesti pärast lõunat ka?“ küsis Oblomov uskmatult.
„Mis sina siis arvad? Oleks veel hästi, kui niipalju varem vabaks saaksin, et jõuaksin Jekaterinhofis ära käia… Jah, ma tulingi küsima: kas sa ei tahaks kaasa sõita? Ma tuleksin siis sinu poolt läbi…“
„Tervis on pisut hädine, ma ei saa!“ vastas Oblomov nägu krimpsutades. „Pealegi on mul palju tegemist… ei, mina küll ei saa.“
„Kahju!“ ütles Sudbinski. „Ilm on nii ilus. Mõtlesin täna just pisut hinge tagasi tõmmata.“
„Noh, ja mis teie pool ka uudist on?“ küsis Oblomov.
„Oi, nii mõndagi: kirja lõppu ei panda enam „Teie alandlikem teener“, vaid „kõige austusega“; teenistuslehti ei tule enam kahes eksemplaris esitada. Me saame kolm lauda juurde ja kaks kuberneri käsundusametnikku. Meie komisjon likvideeriti… Nii mõndagi!“
„Jah, ja mis teevad meie endised töökaaslased?“
„Esiotsa ei midagi erilist; Svinkin kaotas ametliku toimiku ära.“
„Tõesti? Mis direktor tegi?“ küsis Oblomov väriseval häälel. Vanade mälestuste mõjul tuli tal veel praegugi hirm peale.
„Käskis pühaderahad seni kinni pidada, kuni toimik üles leitakse. Toimik on tähtis: „Trahvirahad“. Direktor arvab,“ lisas Sudbinski peaaegu sosinal, „et ta kaotas… meelega.“
„Ei ole võimalik!“ ütles Oblomov.
„Ei, ei! See on asjatu arvamine,“ kinnitas Sudbinski iseteadvalt ja protežeerivalt. „Svinkin on tuulepea. Mõnikord arvutab sulle pagan teab mis summasid kokku, ajab kõik andmed segi. Ma olen temaga püstihädas. Aga midagi nii-
21
