vaid vististi sellepärast, et ta armastab mind rohkem kui teisi; näete, siingi on peidus enesearmastus!“
„Teie armastate Andreid?“ küsis Oblomov ja vaatas pineval, uurival pilgul neiule silma.
„Jah, muidugi, kui tema armastab mind rohkem kui teisi, siis mina teda ammugi,“ vastas Olga tõsiselt.
Oblomov vaatas talle vaikides otsa; neiu vastas avala, sõnatu pilguga.
„Andrei armastab ka Anna Vassiljevnat ja Sinaida Mihhailovnat, aga mitte nii nagu mind,“ jätkas ta. „Nendega ta ei hakka paari tundi istuma, neid ta ei naeruta ega puista neile kunagi oma südant; nendega räägib ta ärist, teatrist, uudistest, aga minuga räägib ta nagu õega… ei, nagu tütrega,“ lisas ta ruttu juurde, „mõnikord isegi sõitleb, kui ma kohe millestki aru ei saa või teda ei kuula või temaga päri ei ole. Aga neid ta ei sõitle, ja küllap ma sellepärast armastan teda veel rohkem. Enesearmastus!“ lisas ta mõtlikult, „aga ma ei tea, kuidas ta sinnagi on sattunud, minu laulmisse nimelt. Ma olen kuulnud selle kohta aina häid sõnu, teie aga ei tahtnud seda kuulatagi, teid sunniti peaaegu väevõimuga. Ja kui te pärast oleksite sõna lausumata ära läinud, kui ma poleks teie näos mingit märki näinud… ma oleksin vististi haigeks jäänud… jah, see on tõesti enesearmastus!“ ütles ta kindlalt.
„Ja mis märki te siis minu näos nägite?“ küsis Oblomov.
„Pisaraid, kuigi te neid varjasite; meestel on see halb komme — häbeneda oma südant. Ka see on enesearmastus, ainult et vale. Ennem võiksid nad mõnikord oma mõistust häbeneda: see eksib palju rohkem. Isegi Andrei Ivanõtš häbeneb oma südant. Ma olen talle seda öelnud, ja tema on minuga päri. Aga teie?“
„Kõigega päri, kui ma teile otsa vaatan!“ ütles Oblomov.
„Veel üks kompliment! Ja kui…“
Olga otsis parajat sõna.
„Labane!“ lõpetas Oblomov tema lause, ikka talle üksisilmi otsa vaadates.
Neiu kinnitas naeratusega selle sõna õigsust.
„Seda ma kartsingi, kui ma ei tahtnud teid laulma paluda… Mida sa ütled, kui esimest korda kuuled? Aga midagi ütlema peab. Raske on olla samal ajal tark ja otsekohene, eriti tunnete puhul, niisuguse mulje mõju all nagu seekord…“
„Aga mina laulsin tol korral tõepoolest nii, nagu ma hulgal ajal pole laulnud… õieti mitte kunagi… Ärge palu-
194
