„Mõtle, tuleta meelde! Kus on su raamatud, tõlked?“
„Zahhar on nad kuhugi ära pannud,“ vastas Oblomov. „Küllap nad kuskil nurgas vedelevad.“
„Nurgas!“ ütles Stolz etteheitvalt. „Sealsamas nurgas vedeleb ka sinu kavatsus „teenida niikaua, kui jõudu jätkub, sest Venemaale on lõpmatute varaallikate läbitöötamiseks vaja käsi ja päid (sinu enda sõnad); töötada, et oleks magusam puhata, aga puhata — see tähendab teist, ilusamat elu elada, kunstniku ja luuletaja elu“. Kõik need kavatsused on Zahhar samuti kuskile nurka ladunud? Mäletad, sa tahtsid pärast õppimist võõraid maid näha, et seeläbi oma kodumaad paremini tunda ja rohkem armastada? „Kogu elu on mõte ja töö,“ kinnitasid sa siis, „olgugi märkamatu, silmapaistmatu töö, kuid igal juhul katkestamatu, ja surra tuleb teadmisega, et sa oled oma kohust täitnud.“ Jah, ja kus nurgas see sul vedeleb?“
„Ah… jaa…“ ütles Oblomov, Stolzi juttu kasvava ärevusega jälgides, „ma mäletan küll, ma vististi… tõepoolest… Jah, muidugi,“ ütles ta, kui talle korraga minevik meelde tuli, „me pidime ju sinuga koos, Andrei, kõigepealt Euroopa risti ja põigiti läbi sõitma, siis Šveitsis jalgsi rändama, Vesuuvil päkki praadima, Herculaneumis ära käima. Läksime päris jaburaks! Küll sai siis rumalusi räägitud!…“
„Rumalusi?“ kordas Stolz etteheitvalt. „Kas ei olnud sina see, kes Raffaeli madonnade gravüüre, Correggio „Ööd“ ja Belvedere Apollot vaadates pisarsilmil rääkis: „Mu jumal! Kas meil ei lähe siis kunagi korda nende teoste algupärandeid näha või jahmunult tummaks jääda, et seisad Michelangelo ja Tiziani teoste ees ning tallad Rooma pinda? Kas me peame tõesti oma elu nii ära elama, et me ei näegi mirte, küpresse ja pomerantse nende kodumaal, vaid ainult triiphoones? Ja ei hinga kunagi Itaalia õhku ega joobu tema taeva sinast?“ Ja veel palju suurepäraseid tulevärke lasksid sa siis oma peast lendu! Rumalused!“
„Jajah, ma mäletan!“ ütles Oblomov läinud aega meelde tuletades. „Sa võtsid mul veel käest kinni ja ütlesid: anname tõotuse mitte enne surra, kui me seda kõike oleme näinud…“
„Mul on meeles,“ jätkas Stolz, „kuidas sa tõid mulle kord nimepäevaks Say tõlke ja pühendasid mulle; see tõlge on mul praegugi alles. Ja kuidas sa end matemaatikaõpetajaga luku taha panid, sest sa tahtsid tingimata selgusele jõuda,
175
