ringi ei tea midagi… Tema üksi… Saladus rõhub teda, ta usaldab saladuse kuule…“
„Sa armastad seda aariat? See teeb mulle rõõmu; Olga Iljinskaja laulab seda võrratult. Ma tutvustan sind talle — kus on alles hääl ja laul! Ja kui võluv laps ta ise on! Võib-olla ma olen küll erapoolik, ta on minu nõrkuseks… Aga… ära kaldu kõrvale, ära kaldu kõrvale, jutusta edasi!“
„Nojah,“ jätkas Oblomov, „mis siis veel?… Ongi kõik! Võõrad kaovad tiibhoonesse ja paviljonidesse, homme aga läheb igaüks oma teed: kes õngitsema, kes jahile, kes niisama omaette istuma…“
„Lihtsalt niisama, nii et midagi pole käes?“ küsis Stolz.
„Mis sa siis tahaksid? Noh, ütleme, et ninarätik on kaasas. Sina ei tahaks nõnda elada, mis? Kas see pole elu?“
„Ja elu lõpuni nõnda?“ küsis Stolz.
„Kuni pea läheb halliks, kuni kirstu kaas kinni pannakse. See just on elu!“
„Ei, see ei ole elu!“
„Miks ei ole? Mis sellel viga on? Mõtle ometi, sa ei näeks ainustki kahvatut kannatajanägu, sul poleks mingit muret, sa ei kuuleks ühtki küsimust, mis puudutaks senatit, börsi, aktsiaid, aruandeid, vastuvõttu ministri juures, aukraade või kostiraha suurendamist. Iga jutt oleks meelepärane! Kunagi poleks vaja ühest korterist teise kolida — juba see üksi on midagi väärt! Ja see ei ole siis elu?“
„See ei ole elu!“ kordas Stolz kangekaelselt.
„Mis see siis sinu arvates on?“
„See on… (Stolz jäi mõtlema, kuidas seda elu nimetada.)… Mingisugune… oblomovlus,“ ütles ta viimaks.
„Ob-lo-mov-lus,“ kordas Ilja Iljitš pikkamisi, imestades selle imeliku sõna üle ja rõhutades igat silpi eraldi. „Ob-lo-mov-lus?“
Kummalise pilguga vaatas ta ainiti Stolzile otsa.
„Kus on siis sinu eluideaal? Mis ei ole siis mitte oblomovlus?“ küsis ta arglikult, ilma õhinata. „Kas ei püüa siis kõik sinnapoole, millest mina unistan? Kallis aeg!“ lisas ta julgemalt juurde. „Kas ei ole teie jooksmise, kirgede, kaubitsemise ja poliitika eesmärgiks samuti rahu kättevõitmine, püüd jõuda sellele kaotatud paradiisile ligemale?“
„Ka see utoopia on sul oblomovlik,“ vastas Stolz.
„Kõik otsivad puhkust ja rahu,“ kaitses end Oblomov.
„Mitte kõik. Kümme aastat tagasi ei otsinud ka sina seda.“
„Mida ma siis otsisin?“ küsis Oblomov kõheldes ja püüdis mõttes minevikku sukelduda.
174
