Ta koosnes ainuüksi luudest, musklitest ja erkudest nagu puhastverd inglise hobune. Ta oli kõhn; palgeid tal peaaegu polnudki, see tähendab, et olid küll põsenukid ja lihased, kuid polnud rasva, mis ümarust annaks. Näojume oli ühtlaselt tõmmu, ilma vähimagi punata; silmad olid rohekad, see-eest aga ilmekad.
Asjatuid liigutusi ta ei teinud. Kui ta istus, siis istus ta rahulikult, kui astus tegevusse, siis kasutas ta ainult niipalju miimikat, kui hädapärast vaja.
Nagu ta organismis midagi ülemäärast ei olnud, nii otsis ta ka oma kõlbla elu avaldustes praktiliste tarviduste ja vaimu rafineeritud nõuete vahel tasakaalu. Need kaks eluharu liikusid rööbiti, teel risteldes ja keerdudes, minemata seejuures ometi päris sassi või päästmatult sõlme.
Ta kõnnak oli kindel ja kärmas; ta elas sissetulekute kohaselt, püüdes iga päeva nagu ka iga rubla nõnda kasutada, et ärgas vaim võiks kulutatud aja, töö, hingejõu ja südamevaeva kohta alati, iga hetk endale aru anda.
Näis, nagu valitseks ta oma kurbust ja rõõmu samuti kui oma käeliigutusi ja jalaastumisi või nagu ta talitas hea ja halva ilmaga.
Kui sadas vihma, tegi ta vihmavarju lahti, s. t. kannatas, kuni kurbus kestis, kuid kannatas ilma argliku alistumiseta, ennem juba tusaselt ja uhkelt, ilmutades kannatlikkust üksnes sellepärast, et ta nägi iga kannatuse põhjust iseendas ega riputanud teda nagu kuube võõra varna otsa.
Rõõmu maitses ta nagu tee äärest nopitud lille, kuni ta polnud veel käes närtsinud; kunagi aga ei tühjendanud ta magususte karikat viimase kibeda tilgani, mis ootab iga maitsmise lõpul.
Tema pidevaks eesmärgiks oli lihtis, see tähendab otsene, õige vaade elule, ja samm-sammult selle poole püüdes mõistis ta selle raskust ning oli sisimas alati rõõmus ja uhke, kui ta parajal ajal oma teel kõverust märkas ja õige sammu astus.
„Lihtsalt elada on raske kunst,“ ütles ta sagedasti endale ja ta kiire pilk tabas kohe ära, kus tee kiskus kiiva või kõveriti, kus elulõng kippus valepidi ja umbsõlme keerduma.
Kõige enam kartis ta fantaasiat, seda kahepalgelist teekaaslast, kes ühelt poolt vaadatuna on sõber, teiselt poolt vaenlane; sõber — mida vähem sa teda usud, ja vaenlane — kui sa tema magusast sosinast usaldavalt suikuma jääd.
Ta kartis igasugust unistamist, ja kui ta ka selle valda
156
