„Nagu oleks kassipoja väravast välja visanud: ei kaelustanud ega nutnud!“
„Pea! Pea, Andrei!“ karjus vanamees.
Andrei peatas hobuse.
„Ahah! Süda ei andnud ikka rahu!“ öeldi rahva hulgast heakskiitvalt.
„Noh?“ küsis Andrei.
„Sadulavöö on lodevil, ma tõmban pingumale!“
„Küll ma Šamševkas ise tõmban. Aega pole raisata, peab valge varul pärale jõudma.“
„Nojah,“ ütles isa ja lõi käega.
„Nojah,“ kordas poeg pead nikutades ja kummardus ettepoole, et hobusele kannuseid anda.
„No on koerad, tõepoolest! Nagu puhta võõrad!“, arutlesid naabrid.
Äkki kostis rahva hulgast vali nutuhääl: üks naine ei pidanud vastu ja hakkas ulguma.
„Noorsand kallike!“ ütles ta pearäti nurgaga silmi pühkides. „Õnnetu vaenelaps! Pole sul enam hella emakest, kes sind õnnistaks… Las siis mina teen sulle ristimärgi otsa ette, kullapai…“
Andrei ratsutas naise juurde, kargas sadulast maha, kallistas vanaeite ja tahtis minema sõita, kuid puhkes äkki nutma, kuna eit talle ristimärke ette ladus ja teda suudles. Eide palavad sõnad tuletasid nagu ema häält meelde, elustasid korraks ema õrna kuju.
Veel kord kallistas Andrei tugevasti vana naist, pühkis siis ruttu pisarad silmist ja kargas uuesti sadulasse. Ta andis hobusele kannuseid ja kadus tolmupilvesse; kolm koera kukkusid haukuma ja lidusid talle kõigest väest järele.
II
Stolz oli Oblomovi vanune: ka tema oli juba üle kolmekümne. Ta oli teenistuses olnud ja erru läinud, ajas nüüd oma asju ning oli tõepoolest endale juba maja ja raha soetanud. Ta oli osanik mingis ettevõttes, mis ajas välismaaga äri.
Alatasa oli ta sõidus: oli ettevõttel vaja Belgiasse või Inglismaale agenti saata, saadeti Stolz; oli vaja mõnda uut plaani koostada või mõnda uut mõtet ellu viia, valiti tema seda tegema. Peale selle liikus ta ka seltskonnas ja luges; jumal teab, millal ta seda kõike jõudis.
155
