muudkui seda, mis neile ette nähtud ja mis kord pähe võetud, nad on valmis kas või peaga vastu seina jooksma, et aga määrusest kinni pidada.
Ema oli omal ajal rikkas perekonnas guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve Saksamaa läbi sõitnud, ja tema silmis olid sakslased üksainus nosupiipe suitsetav ja läbi hammaste sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta tööd tegema, hoolsalt raha kokku kraapima, labast korda pidama, igavat, reeglipärast elu elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate kätega, filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.
„Ehi sakslast mismoodi tahes,“ mõtles ta, „anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat.“
Poja puhul aga seisis emal silme ees vene mõisniku ideaalkuju, olgugi et tõusik, isa poolt madalast saksa pürjelite tõust, aga siiski vene aadlidaami poeg, siiski valge naha ja kauni kehaehitusega, väikeste käte ja jalgadega, puhta jumega, selgete ja elavate silmadega poiss, nagu ta neid oli küllalt näinud mitmes rikkas vene perekonnas, samuti välismaal, muidugi mitte sakslaste hulgas.
Ja äkki hakkas poeg peaaegu et ise veskikive ümber ajama, hakkas põldudelt ja vabrikust koju tulema nagu isagi — rasva või sõnnikuga koos, punaseks parkunud räpaste kätega ja hundiisuga!
Ema asus Andrjuša sõrmeküüsi harima, lokke krussima, pojale toredaid kraesid ja maniskeid õmblema, tellis linnast ilusaid kuuekesi, õpetas poisi Herzi unistavaid helisid kuulama, laulis talle lilledest, eluluulest, sosistas sõjamehe või siis kirjaniku hiilgavast tulevikust, unistas temaga koos suurest saatusest, mis ainult mõnele osaks saab…
Ja kõik need väljavaated pidid purunema arvelaua klõbistamise pärast, määrdunud arvete uurimise ja vabrikutöölistega läbikäimise pärast!
Ema hakkas vihkama isegi vedruvankrit, millega Andrjuša linna sõitis, õliriidest keepi, mille isa talle oli kinkinud, ja
150
