Mine sisu juurde

Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/148

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Isa võttis tal kraest kinni, viis väravast välja, surus talle mütsi pähe ning andis põlvega tagumikku, nii et poiss käpuli lendas.

„Mine, kust tulid,“ ütles ta, „ja ära tule enne koju, kui tõlge valmis; ühe peatüki asemel olgu kaks, ja emale õpid prantsuse komöödiast selle osa, mis üles anti; muidu ära oma nägu näita!“

Andrei tuli nädala pärast tagasi: tõlge oli valmis ja komöödiaosa peas.

Kui poiss suuremaks sai, võttis isa ta vedruvankril kaasa, andis ohjad tema kätte ja laskis tal vabrikusse sõita, siis põldudele, siis linna, kaubahoovidesse, ametiasutustesse, siis mõnda savisorti vaatama, mida isa sõrmeotsaga võttis, nuusutas või koguni maitses, andis ka pojale nuusutada ning seletas, milline see savi on, milleks ta kõlbab. Või siis jälle mindi vaatama, kuidas potast saadakse, tökatit aetakse või rasva sulatatakse.

Nelja-viieteistkümneaastaselt läks poiss juba üksi isa ülesandel linna, vankriga või ratsa, paun sadula küljes, ja kunagi ei juhtunud, et ta oleks midagi unustanud, midagi võõriti teinud, midagi silmapaari vahele jätnud või milleski eksinud.

Recht gut, mein lieber Junge!“ ütles isa, kui ta oli poisi aruande ära kuulanud, patsutas oma vägeva kämblaga talle õlale ja pistis vaevatasuks kaks-kolm rubla pihku, nii nagu asja tähtsus seda nõudis.

Pärast aga sai ema tükk aega Andrjušalt tahma, pori, savi ja rasva maha pesta.

Emale ei meeldinud põrmugi see praktiline töökasvatus. Ta kartis, et pojast saab samasugune saksa pürjel, nagu oli isagi. Saksa rahvas nägi ta üksnes patenteeritud väikekodanlaste karja; ta ei kannatanud seda jõhkrust, iseseisvust ega ülbust, millega saksa rahvas igal pool oma tuhande aasta jooksul kujundatud kodanikuõigusi esitab, nii nagu lehm kannab oma sarvi, mõistmata neid sobival juhul varjata.

Tema arvates ei olnud ega saanudki sakslaste hulgas olla ühtki džentelmeni. Vähematki pehmust, lahkust ega õrnatundelisust ei märganud ta saksa iseloomus, ei midagi niisugust, mis teeb elu heas seltskonnas nii mõnusaks, millega võib mõnest määrusest mööda hiilida, maksvat kommet rikkuda, mõne elureegli täitmata jätta.

Ei, need mühakad ajavad muudkui oma õigust, toonitavad


149