meelde: nimepäevi, ristseid, sündimispidusid; kes mida lauale pani, kes keda kutsus või kutsumata jättis.
Kui sellest villand sai, hakati näitama uusi asju, kleite, mantleid, isegi undrukuid ja sukki. Perenaine uhkustas oma lõuendiga, lõngadega, kodutehtud pitsidega.
Kuid ka see aine sai otsa. Siis mindigi kohvi, tee ja mooside juurde. Ja lõpuks vaikimise juurde.
Istuti pikad ajad, vaadati teineteisele silma ning ohati aeg-ajalt südamepõhjast, ei tea, miks. Mõnikord hakkas üks või teine nutmagi.
„Mis on, emake?“ küsis teine ärevalt.
„Oh, kurb on, kullake!“ vastas külaline raskelt ohates. „Meie patused oleme jumala ära vihastanud. Head see ei tähenda!“
„Ah, ära tee hirmu, kallike, ära kohuta!“ ütles perenaine vahele.
„Jajah,“ jätkas teine. „Viimased päevad on käes: rahvas tõuseb rahva vastu, riik riigi vastu… ilmaots on tulemas!“ ütles Natalja Faddejevna lõpuks ja mõlemad nutsid kibedasti.
Niisuguseks järelduseks ei olnud Natalja Faddejevnal vähematki põhjust, sest keegi ei tõusnud parajasti kellegi vastu, isegi sabatähte polnud sel aastal nähtud, aga vanadel naistel on mõnikord säärased tumedad aimdused.
Harva segas mõni ootamatu juhtumus seda rahusat elu, näiteks võis kogu majarahvas, olgu suur või väike, vingumürgituse saada.
Teisi haigusi oli nii mõisas kui külas vähe kuulda; ennemini võis juhtuda, et keegi astus pimedas orgi otsa, veeres lakast alla või kukkus katuselt mõni laud kellelegi pähe.
Kuid seda kõike juhtus harva ja niisuguste ootamatute õnnetuste puhul tarvitati koduseid äraproovitud abinõusid: haiget kohta hõõruti jõevammiga või leeskputkejuurega, anti pühitsetud vett juua, loeti sõnu peale — ja kõik läks mööda.
Vingu aga tuli siiski sagedasti ette. Siis lamasid kõik asemel maas; kuuldus ohkeid ja kaebeid; üks sidus hapukurke käterätiga ümber pea, teine toppis jõhvikaid kõrva ja nuusutas mäerõigast, kolmas läks särgiväel külma kätte, neljas lamas lihtsalt meelemärkusetult põrandal.
Seda juhtus järjekindlalt kord või paar kuus, sest sooja ei raatsitud korstnasse lasta ning ahjud pandi juba siis kinni, kui neis miilasid alles niisugused tulukesed nagu „Robert
128
