risti ette ja minnakse magama, igaüks oma voodisse, ning muretute meeli hakkab valitsema uni.
Ilja Iljitš ei näinud unes mitte ainult ühte ega kahte sellist õhtut, vaid terveid nädalaid, kuid ja aastaid, kus päevad ja õhtud nõnda mööda saadeti.
Mitte miski ei seganud seda elu ühetoonilisust, ja Oblomovid ei kannatanud põrmugi selle all, sest nemad ei osanud endale teistsugust elamist ette kujutadagi; kui nad oleksid ka suutnud seda teha, siis oleksid nad kohkunult sellest elust tagasi põrganud.
Nad poleks tahtnud ega armastanudki teistsugust elu. Neil oleks kahju olnud, kui olud oleksid nende ellu ükskõik missuguseid muudatusi toonud. Tusk oleks neid närinud, kui homne päev poleks olnud samasugune nagu täna ja ülehomne nagu homne.
Milleks oli neil vaja mitmekesisust, muutusi, juhuseid, mida teised nii kangesti ihkasid? Joogu siis teised oma karikat, Oblomovka elanikel polnud sellega vähematki tegu. Las teised elavad, nagu neile meeldib!
Sest juhused on mõnesuguse kasu peale vaatamata ometi tülikad asjad: nõuavad hoolt, muretsemist ja sekeldamist, ei lase paigal istuda, muudkui kauple või kirjuta, ühesõnaga liiguta ennast — on see nali?
Kümnete aastate kaupa jätkus nende nohisemine, tukkumine ja haigutamine, kümnete aastate kaupa naersid nad lihtsameelsete külanaljade üle või jutustasid kokku tulles, mida keegi unes nägi.
Kui unenägu oli hirmus, jäid kõik mõttesse ja kartsid päris tõsiselt; kui selles oli mingi ennustus, siis rõõmustati või kurvastati südamest, vastavalt sellele, kas unenägu tähendas muret või rõõmu. Kui unenägu nõudis mõne vana uskumuse täitmist, asuti kohe ka agaralt asja juurde.
Muul ajal aga mängiti „matsi“ või „omatrumpi“, pühade ajal külalistega koos ka „bostonit“; laoti pasjanssi, prooviti ärtukuninga ja ristiemandaga, kas on pulmi ette näha.
Aeg-ajalt tuli mõni Natalja Faddejevna nädalaks või kaheks külla. Kõigepealt võtsid eided kogu ümbruskonna läbi, mis keegi teeb või kuidas keegi elab; nad ei tunginud ainult perekonnaellu ega telgitagustesse asjadesse, vaid pugesid koguni igaühe salamõtetesse ja ettevõtetesse, ronisid lausa hinge, kirusid ja manasid halbu, enamasti truudusemurdjaid mehi; siis tuletati tähtsamaid sündmusi
127
