Võib-olla juba siis, kui laps alles esimesi sõnu rääkis, või kui ta veel ühtki sõna ei rääkinud, kui ta veel ei käinudki, vaid alles silmitses kõike tumma, ainitise lapsepilguga, mida täiskasvanud nimetavad juhmiks, võib-olla juba siis nägi ja aimas ta ümbritseva keskkonna nähtuste tähendust ja seost, ainult aru ei osanud ta veel sellest anda ei enesele ega teistele.
Võib-olla märkas ja mõistis Iljuša juba ammu, mis tema ümber räägiti ja tehti: nägi, kuidas isa oma plüüšpükste ja pruunist kalevist vateeritud kuuega päevad otsa muud ei teinud kui käis, käed seljal, ühest toanurgast teise, nuusates tubakat ja nina, kuna ema kohvi juurest tee juurde ja tee juurest lõuna juurde asus; nägi, et isal ei tulnud kunagi pähe minna vaatama, kui palju heina on niidetud või vilja lõigatud, ega karistada kedagi hooletu kohusetäitmise eest, samal ajal kui ta ninarätiku pärast, mida talle kähku kätte ei ulatatud, kohe korralageduse üle karjuma hakkas ja kogu maja jalule ajas.
Võib-olla oli lapse mõistus juba ammu omaks võtnud, et just nõnda peab elama, ja mitte teisiti, nõnda, nagu seda teevad täiskasvanudki tema ümber. Ja mida muud olekski ta pidanud omaks võtma? Kuidas elasid siis täiskasvanud Oblomovkas?
Kas nad küsisid enestelt, milleks on neile elu antud? Jumal seda teab! Ja kuidas nad sellele küsimusele vastasid? Vist ei vastanudki: see oli nende meelest niigi lihtne ja selge.
Nad polnud iial kuulnud nõndanimetatud töökast elust ega inimestest, kelle põues pesitseb piinav mure, kes rändavad miskipärast ühest maailmanurgast teise või pühendavad oma elu igavesele, lõppematule tööle.
Oblomovka elanikud ei uskunud ka hingehädasid; nad ei pidanud seda igaveste püüdluste ja tahtmiste karusselli üldse eluks; nad kartsid kirgede avatlust kui tuld; ja kui mujal maailmas inimeste keha hingetulest, sisimas toimuvast vulkaanilisest tööst, kiiresti läbi põles, siis oblomovlaste hing uppus rahulikult ja takistamatult nende pehmes kehas.
Elu ei märkinud nende nägusid nagu teistel enneaegsete murekortsudega, hävitavate moraalsete vapustustega või kurnavate haigustega.
Need tublid inimesed mõistsid elu kui ideaalset rahu ja tegevusetust, mida ajuti segasid mõned soovimata juhtumused: haigused, kahjukannatamised ja tülid, muu hulgas ka töö.
116
