keegi julgeski selles kahelda, tormati talle kohe kallale — nii tugev oli Oblomovkas imede usk.
Hiljem nägi Ilja Iljitš küll, et maailm on lihtsama ehitusega, et surnud ei tõuse hauast, et kui sünnibki hiiglasi, viiakse nad kohe palagani rahvale näha, röövlid aga pistetakse türmi; kuid olgugi et usk viirastustesse kadus, sadestus hingepõhja hirm ja alateadlik ängistus.
Ta sai teada, et hädad ei tule koletiste süü läbi, aga miks nad tulevad, seda ta ei teadnud ja ootas igal sammul midagi hirmsat, ootas ja kartis. Veel nüüdki, kui ta üksi pimedasse tuppa jäi või kui ta surnut nägi, judises ta ängistusest, õnnetuse aimusest, mis maast-madalast ta südamesse oli pugenud; hommikul naeris ta öise hirmu üle, kuid õhtul läks jälle näost valgeks.
Nüüd nägi Ilja Iljitš ennast korraga unes kolme-neljateistkümneaastase poisina.
Ta käis juba Verhljovo kirikukülas, Oblomovkast viis versta eemal, sealse mõisavalitseja, sakslase Stolzi väikeses kodukoolis, mis oli mõeldud kohalike aadlike lastele.
Stolzil oli ka endal poeg Andrei, Oblomoviga peaaegu ühevanune; tema kolmandaks kasvandikuks oli näärmetiisikust põdev poiss, kes peaaegu üldse ei õppinud, käis kogu aeg kinniseotud silmade või kõrvadega ja tihkus alatasa nutta, et miks ta oma vanaema juures ei ela, vaid siin, võõras majas, kurjade inimeste keskel, kus teda keegi ei hellita ja talle maiuspirukat ei küpseta.
Peale nende kolme lapse ei õppinud pansionis esiotsa kedagi.
Polnud midagi parata, isa ja ema andsid vallatule Iljušale raamatu kätte. See maksis palju pisaraid, nuttu ja tujutsemist. Viimaks viidi ta kodukooli.
Nagu pea kõik sakslased, oli ka Stolz asjalik ja vali mees. Võib-olla oleks Iljuša tema juures hästi õppima hakanud, kui Verhljovo oleks asunud Oblomovkast viissada versta eemal. Aga nüüd — kuidas sa siin õpid? Oblomovka õhkkonna, tema elu ja harjumuste lummus ulatus ka Verhljovosse; sest temagi oli ju kord Oblomovka osa olnud; ka siin õhkus kõigest peale Stolzi maja ürgset laiskust, eluviiside lihtsust, vaikust ja liikumatust.
Veel enne, kui poiss esimest raamatut nägi, olid tema pea ja süda täitunud selle elu pruukide, viiside ja piltidega. Ja kes võib öelda, kui vara mõistuseiva arenemine lapse peaajus algab? Kuidas saaks jälgida esimeste muljete ja mõistete tekkimist lapse hinges?
115
