line surmauni. Kõik on surnud, ainult nurkadest kostab igatemoodi ja igas kõrguses norisemist.
Harva tõstab mõni äkki pead, vaatab imestades mõttelagedal pilgul enda ümber, pöörab teise külje või sülitab poolunes, ilma et silmi avaks, matsutab suud, pomiseb midagi omaette ja uinub uuesti.
Teine aga kargab ootamatult, ilma mingi ettevalmistuseta asemelt üles, nagu kardaks ta kalleid silmapilke raisata, haarab kaljakruusi, puhub seal sees ujuvaid kärbseid eemale, nii et need oma olukorra paranemise lootuses uue hooga sibelema hakkavad, kastab paari lonksuga kurku ja langeb siis jälle nagu püssikuulist tabatuna asemele.
Laps aga vaatab ja vaatab.
Pärast lõunat läheb ta jälle hoidja saatel välja. Kuid hoidjagi ei suuda une hukutusele vastu panna, hoolimata proua validast käsust ja omaenda heast tahtest. Ka temale hakkab külge Oblomovkas valitsev unetaud.
Alguses valvab ta hoolega last ega lase teda enesest eemale, poriseb kõvasti tema vallatuste pärast; siis aga, tundes taudi lähenemist, hakkab ta poissi paluma, et see väravast välja ei läheks, sokku ei õrritaks, tuvikongi ei roniks.
Ise istub ta kuhugi vilusse — trepirõdule, keldrilävele või lihtsalt rohu peale maha: teeb näo, nagu mõtleks ta sukka kududa ja lapse järele valvata. Varsti keelab ta teda juba laisalt, ja ta pea hakkab nookuma.
„Oh, seda varinuprit, ronib viimati veel häärberi rõdule,“ mõtleb ta juba läbi une; „võib-olla… isegi… jäärakusse…“
Eide pea vajub põlvedele ja sukk langeb käest; laps kaob tal silmist ja paokil suust kostab vaikne norin.
Poiss on kärsitult seda silmapilku oodanud, sest nüüd algab tema iseseisev elu.
Ta on nagu ihuüksi kogu maailmas; kikivarbail läheb ta hoidjast eemale ja vaatab, kus keegi magab; jääb seisma ja silmitseb hoolega, kuidas mõni ärkab, sülitab, unes pomiseb; siis lippab ta põksuva südamega rõdule, jookseb seal mööda kägisevaid laudu, ronib tuvikongi, poeb kaugele aeda, kuulates põrnika suminat ja saates silmadega tema lendu kaugusse; ta kuuleb, et rohus siristab keegi vahetpidamata, otsib ja püüab mõne nendest üldise rahu rikkujatest kinni, võtab vesikiili pihku, kisub tal tiivad küljest ja vaatab siis, mis temast saab, või pistab talle kõrre tagakehasse ja vaatab, kuidas ta nüüd selle manusega lendab; hinge kinni pidades ja magusat lõbu tundes jälgib ta ämblikku, kuidas see saa-
108
