Ka pühapäeviti ja pühade ajal on need töökad sipelgad väsimatult ametis: siis kostab köögist veel sagedam ja ägedam nugade täksimine; vanaeit käib mitu korda köögi ja aida vahet ning toob kaks korda niipalju mune ja jahu; linnuaias on rohkem valukisa ja verevalamist. Küpsetatakse hiiglasuur pirukas, mida härrased veel teiselgi päeval söövad; kolmandal-neljandal päeval lähevad jäänused teenijatetuppa; piruka eluiga kestab aga reedeni, kus üks järelejäänud, kõvaks kuivanud, täidiseta nukk erilise armu osutuseks Antipile osaks saab, kes risti ette lüües asub kartmatult ja raginal seda põnevat kivikõva maiust hävitama, tundes rohkem kui pirukast endast rõõmu teadmisest, et see pirukas on härraste laualt, nii nagu arheoloog mõnest tuhandeaastasest potitükist mõnuga viletsat veini joob.
Seda kõike vaatab ja jälgib laps oma valvsalt tähelepaneliku lapsemõistusega. Ta näeb, kuidas pärast kasulikult ja usinas töös möödasaadetud hommikut jõuab kätte lõuna ja lõunasöök.
Lõunaaeg on lämmatavalt palav; taevas pole ainustki pilvelaju. Liikumatult seisab päike pea kohal ja kõrvetab muru. Õhk ei vooga, vaid seisab paigal. Leheke ei lipenda, vesi ei virvenda; küla ja väljade kohal lasub segamatu vaikus; kõik on nagu surnud. Inimese hääl kostab ses tühjuses heledasti ja kaugele. Kahekümne sülla kauguseltki võib kuulda kärbse lendamist ja pirinat, paksus rohus noriseb keegi vahetpidamata, nagu magataks seal magusat und.
Ka majas valitseb surmavaikus. Algab pärastlõunane puhketund.
Laps näeb, et isa, ema, vana tädi ja kaaskondlased — kõik on oma nurkadesse pugenud; kellel puudub oma nurk, see ronib heinalakka, aeda või jahedasse esikusse; mõni aga on katnud näo rätikuga kärbeste eest ja langenud sinnasamasse, kuhu palavus ja raske lõunasöök ta maha on murdnud. Aednik lamab aias põõsa vilus oma raudkangi kõrval, kutsar hobusetallis.
Ilja Iljitš vaatab peretuppa: seal on kõik siruli maas — pinkidel, põrandal, kojas; lapsed aga roomavad omapead õues ja püherdavad liivas. Koeradki on pugenud vastu kuudi tagaseina, sest pole ju kellegi peale haukuda.
Võib kogu maja läbi käia, ilma et elavat hinge kohtaks; hõlpus oleks praegu maja tühjaks varastada ja vankritel ära vedada; keegi ei takistaks, kui aga siinkandis üldse vargaid leiduks.
See on mingisugune kõikeneelav, võitmatu uni, päris tõe-
107
