Ka laps astub paar sammu, veel üks samm — ja temagi jõuaks üle mäe.
Ta tahaks mäe otsa minna, et vaadata, kuhu hobune jäi. Ta ruttab juba värava poole, kui aknast kostab ema hääl:
„Hoidja! Kas sa ei näe, et laps jooksis päikese kätte? Vii ta vilusse, ta pea hakkab valutama, kui päike pähe paistab, süda hakkab läikima, ja siis ei taha ta süüa. Nõnda jookseb ta sul viimaks veel jäärakusse!“
„Ossa väänik!“ poriseb hoidja tasakesi ja toob poisi trepile tagasi.
Terasel, tähelepanelikul pilgul vaatab ja jälgib laps, mis täiskasvanud teevad, millega nad hommikupooliku mööda saadavad.
Ükski pisiasi, ükski jooneke ei jää tema uuriva pilgu eest varjule; koduse elu-olu pilt uurendub kustumatult tema hinge; vastuvõtlik mõistus saab toitu elavatest näidetest ja märgib alateadlikult üles nähtava elu eeskujul omaenda tulevase elu põhiplaani.
Ei saa öelda, et hommik läheks Oblomovite majas asjatult kaduma. Kotletiliha ja aedvilja hakkivate nugade täksimine kostab köögist isegi külasse.
Peretoast kuuldub värtna vurinat ja tasast, peenikest naisehäält: ei saa õieti aru, kas ta nutab või leelutab mingit kaeblikku sõnatut laulu.
Niipea kui Antip veevaadiga hoovi jõuab, tulevad igast nurgast naised ja kutsarid pangedega, kannudega ja künadega.
Vanaeit tuleb aida poolt, viib kööki kausitäie jahu ja kamalutäie mune; kokk viskab lahtisest aknast vett välja, Arapkale otse kaela, sest see istub ja vahib kogu hommiku akna all, limpsates keelt ja liputades saba.
Ka vana Oblomov ise pole tegevuseta. Hommikust saati istub ta akna all ja jälgib hoolega, mis väljas tehakse.
„Hei, Ignaška, lollpea, mis sul seal käes on?“ küsib ta möödaminevalt mehelt.
„Lähen peretuppa nuge ihuma,“ vastab see isanda poole vaatamata.
„Noh, mine, mine; vaata, et sa hästi teravaks teed!“
Siis peatab ta vanaeite.
„Hei, vanamoor! Kuule, vanamoor! Kus sa käisid?“
„Keldris, härra,“ vastab eit, hoiab kätt silmade varjuks ja vahib üles akna poole. „Lõunalauale piima toomas.“
„Noh, mine aga, mine!“ ütleb härra. „Vaata, et piima maha ei loksuta! Aga sina, Zahhar, va vigurivänt, kuhu sina
105
