seisis ta veel üleval; seal tohtisid käia muud mõisainimesed, aga mitte härrased.
Poiss ei hoolinud ema hoiatustest ja tahtis juba ahvatlevale trepile astuda, kuid siis ilmus välisuksele hoidja ja sai tal veel sabast kinni.
Poiss põgenes hoidja eest heinaküüni poole, et järsust lakaredelist üles ronida, ja niipea kui hoidja õigel ajal jaole jõudis, pidi ta tormama tuvikongi juurde, et poiss sinna ei roniks või karjaaeda ei poeks, või et ta — jumal hoidku! — jäärakusse ei läheks.
„Ossa issand, misuke laps! Nagu varinupper! Kas sa ei või nüüd vagusi istuda, härra? Häbi-häbi!“ pahandas hoidja.
Ja kogu see päev ja kõik päevad ja ööd olid hoidjal täis jooksmist ja möllu: kord häda ja piina, kord tuikavat rõõmu lapse pärast, kord hirmu, et poiss võib kukkuda ja nina veriseks lüüa, kord sügavat meeleliigutust tema lapselikult puhtsüdamlike õrnuste pärast või tumedat muret tema aimatava tuleviku pärast; sest ainult see täitis veel vanainimese südant, ainult need mured ja rõõmud soojendasid ta verd ja hoidsid mingil määral ta unist elu ärkvel, mis muidu oleks ehk ammugi kustunud.
Kuid mitte alati pole laps nii elav: mõnikord jääb ta hoidja kõrval istudes äkki vagusi ja vaatab kõike nii teraselt. Lapse mõistus jälgib hoolega teda ümbritsevaid elusündmusi; need langevad sügavale ta hinge, kus nad siis temaga ühtaegu kasvavad ja valmivad.
On imeilus hommik; õhk on jahedalt värske; päike on alles madalas. Maja, puud, tuvikong ja rõdu — kõik heidavad veel pikki varje. Aias ja õues on seetõttu varjulisi soppe, mis meelitavad mõtlema või tukkuma. Ainult rukis põllul leegib nagu tules ning jõgi sädeleb ja virvendab, nii et silmadel hakkab valus.
„Nänn, miks on siin tume ja seal hele, ja siin läheb ka juba heledaks?“ küsib poiss.
„Sellepärast, kullake, et päike läheb kuule vastu, ei näe teda ja on seepärast mossis; aga nii kui ta teda kaugelt silmab, hakkab üle näo särama.“
Laps mõtleb ja vahib ringi: näeb, kuidas Antip läheb vett tooma, kuna teine, kümme korda suurem Antip mööda maad tema kõrval käib; veevaat on maapinnal majasuurune, hobuse vari ulatab üle aasa; vari teeb aasal ainult paar sammu ja siis ongi ta juba üle mäe, Antip ise aga pole veel õuestki välja jõudnud.
104
