Muhemit tema juures. Sel korral istusime meie kaua pimedas toas.“
„Pime tuba ja herra Muhem mind nii wäga ei huwita,“ püüdis Karl naljatada.
„Aga mis sind siis iseäranis huwitab? See, mis me räägime, teeme?“
Karl nokutas jaatawalt pääd.
„Sa nõuad õige palju“, sõnas neiu. „Me oleme paljust rääkinud, kes jõuab seda kõike meeles pidada! Kas me suudaksime seda meelde tuletada, millest meie kahekesi rääkinud oleme? Ma arwan — ei. Niisama on lugu ka Kulnoga, tema rääkimistest jääb weel palju wähem meelde. Ma ütlesin sulle juba siis, et me palju naerame. Nõnda on see ikkagi weel, ainult selle wahega, et nüüd mina tõsine olen ja tema naerab. Kord oli see wastuoksi.“
Wiimased sõnad ütlesiwad nooremehele palju, liigagi palju. See liigpaljus seisis selles, et sõnad ainult aimata lasksiwad ja aimdus on teatud silmapilkudel kõige hirmsam päälekaebaja ja piinaja. Kus peab aimdustele piiri panema?
Aino tundis et ta sõnad ja ütelused kuiwad, külmad oliwad. Hoopis teisiti oli ta mõne aja eest metsas rääkinud. Selle üürikese aja jooksul oli tema juures nii palju muutunud, mida ta waremalt kudagi wõima-
89
