„Nüüd tahaksin ma teada saada, kudas sinu ja tema wahekord praegu on?“ küsis Karl.
„See wõiks sind ehk wähe huwitada.“
„Selle wastu, see huwitab mind wäga.“
„Mispärast?“
„Sellega õpiksin ma ka oma seisukorda tundma.“
„Ah nii! Aga mis sul siis oma seisukorras mitte selge ei ole?“
„Selle wastu wõiks küsida: mis mul selge on?“
Aino jäi mõtlema. Siis ütles ta:
„Aga mis siis, kui ma oma ja Kulno wahekorrast rääkida ei taha?“
„Siis… noh, siis pole midagi teha“, wastas Karl ja tegi käega lootuseta liigutuse. „Ma küsin seda ju ainult sellepärast sinu käest, et sa ise sel korral mulle metsas ütlesid: minule wõida sa kõik ära rääkida.“
„Ütlesin ma seda?“ küsis neiu nagu imestades ehk ta küll wäga hästi mäletas, mis ta sel korral oli ütelnud.
„Jah ja sa rääkisid isegi nendest põhjustest, miks see nõnda on.“
„Noh, hää küll, ma wõin sulle öelda, et ma pääle seda mitu korda tema pool olen käinud. Suuremalt osalt on ta üksipäinis kodus olnud, ükskord trehwasin ma aga ka herra
88
