lestki küll, kui naene mälestuse Eedeni üle mehe pääst ära kustutab.“
„Ja seda saadab ta kõige paremini seeläbi korda, et ta põrgu wõimalikult kuumaks kütab“, tähendas Muhem.
Ka see ütelus puutus neiut.
„Suur palawus wõtab meestel meeled pääst ära ja paneb nad naeste ees külmetades wärisema“, ütles Kulno.
See ütelus puutus Muhemit; Aino tundis seda ja tal oli häämeel, õigem — midagi kahjurõõmulikku tekkis talle rinda. Naeratuse hoidis ta aga tagasi, ainult kergelt riiwawa pilgu heitis ta Kulno silmadesse. Säält helkis talle midagi wastu, mis ta hinges sooja wärinat sünnitas. Muhem jäi endist wiisi külmaks, ainult pilkaw-pühalikuks muutus ta hääl, kui ta ütles:
„Õnnelik, kellelt weel midagi wõtta on ja kellel weel midagi wärisema wõib hakata. Aga waata, ma tunnen pääsid, kust enam midagi wõtta pole, ja hingesid, mis wärisemise on unustanud.“
„Juuresolejad on muidugi wäljaarwatud,“ tähendas Kulno asjalikult.
Selle pääle pahwatasiwad kõik kolm naerma.
67
