„Kuulge, ütelge, olete Teie ka isekeskis nõnda, wõi mängite ainult minu juuresolekul niisugust kometit?“ küsis ta siis otsekoheselt. „Ehk mis ajast saadik Te tarwiliseks olete minuga nõnda ümber käia arwanud?“
Muhem tõstis oma silmad neiu pääle, nagu tahaks ta midagi tõsist talle wastata. Temast jõudis aga Kulno ette, kes ütles:
„Sest ajast saadik, kust me naisi tundma oleme õppinud ja kus me teame, et ka Teie, austatud neiu, naene olete.“
„Waletad“, ütles Muhem, kes endise tooni juurde tagasi pööras. „See on juba sest ajast saadik nii, kus naene mehele Eedeni põrguks tegi.“
„Ja kus mees naist tulema ootab, kes selle praeguse põrgu taewaks ümber loob“, lisas Kulno juurde.
Neiu rinnas tuksatas midagi ja see helkis tema näost ning silmist waewalt arusaadawalt wastu. Noortemeeste sõnades peitusiwad, kui Aino oma elujuhtumisi meelde tuletas, terawalt torkawad kui ka unistust äratawad mõtted. Need mõtted äritasiwad teda ja korraga tõusis tal tahtmine niisamuti lobiseda, nagu seda nooredmehed tegiwad.
„Taewa ehitamist pole sugugi waja“, wastas ta sellepärast Kulnole. „On juba sel-
66
