„Enamisti on walged.“
„Aga on ka musti.“
„Tõsi, nooreherra, ka musti on. Kõiksugusid tuleb ilmas ette. Eila saatis keegi ühele ohwitserile elawaid lillesid ja sel oliwad süsimustad juuksed, aina hiilgasiwad kohe.“
„Soo, wõi siis nii kaugel olen ma oma uurimisega“, sõnas Kulno iseeneses ja lisas waljusti juurde:
„Nii siis — tal wõisiwad niihästi mustad kui ka walged juuksed olla.“
„Üsna õige, nooreherra. Mis mina wana inimene juustest tean.“
Pääle ekspressi äraminemist luges üliõpilane weel mitu korda kirja läbi ja püüdis meelde tuletada, kas ta ehk seda käekirja juba millalgi pole näinud. Siis waatas ta roosi, mis enne tema kätte jõudmist ära ei pidanud närtsima ja millel okkad küljest ära oliwad lõigatud. Oli see roos siis nii kaugel, et ta teel tema poole ära wõib närtsida? Kes on küll see roos? Ja siis: missugused roosid temale rohkem meeldiwad — okasteta wõi okkalised? Imelik kiri! Ja naesterahwa kirjutatud on ta, käekiri tunnistab seda selgesti.
Kulno käis esiteks mõnikord toas edasi-tagasi ja wiskas siis jällegi sohwa pääle pikali. Ta mõtles ja unistas roosist ning kirjast. Kes
56
