sisse oli kastnud ja temale hulga kiskusid külge teinud, et teda nii kergesti wälja tõmmata ei saaks.
Pikkamisi koju poole sammudes helises ta rinnas imeline hääl. Ta tõstis silmad ülesse hõbedaste tähtede poole, nagu arwaks ta säält seda häält kostwat. Ja korraga kerkis talle midagi meelde… Ta on alles wäike poisijõmpsikas ja käib karjas. Täna, nelipühi laupäewa õhtul, wõib ta kauemaks üles jääda, sest homme läheb saunataat tema asemel loomade juurde. Ta seisab õitsewate sirelite all õuewärawa pääl püsti ja kuulab hinge kinni pidades: eemalt roheliste puude warjult, mis õhtuse ämariku rüppes suiguwad, kostab pilli hääl. Mis see küll lapse rinnas elule ei hüüa! Järgmisel päewal — esimesel pühal, mis nii suur ja waikne on, et isegi rohi kaswada ei julge, nagu ema ükskord tõendas, — läheb ta üleaia poisiga waresepesi otsima, sest mõlematel puuduwad kirikusseminemiseks uued riided, ja sellelt kuuleb ta, et eila õhtul Toru Jüri oma uue pilliga mänginud, mis ta hiljuti linnast toonud. Pillil olla hõbekeeled sees ja sellepärast hüüdagi ta nii ilusasti.
Hõbekeeled! Kui kaua oli see sõna lapse kõrwus helisenud! Wõiks ta ometi kordki neid imehäälesid lähedalt kuulda! Ja poiss unistas
221
