tahtnud seda ülemeelset naeru taltsutada, tema kõla waikseks, südamlikuks muuta.
„Herra Kulno, kas Te mulle mõnikord kirjutate ka?“ küsis neiu nooremehe tundmusi aimates.
Rong liikus juba. Kulno sammus edasiminewale rongile kaasa ja wastas:
„Ma ei tea ju Teie adressi.“
„Aga kui ma saadan?“
„Teie ei tea ju minu oma.“
„Kudas nii?“
„Ma sõidan ära.“
„Kuhu?!“ oli imestaw ja nagu hirmunud hüüe.
„Piiterisse!“
„Millal?“
„Paari päewa pärast!“
„Millal näeme üksteist?“
„On seda waja?“
Weel kord hüüdis neiu midagi, kuid sõnad suriwad kaugusesse ja rataste mürinasse. Noormees wahtis rongile järele, kuni see kuuwalguse tumedusesse ära kadus. Tal oli hää meel, et ta oma wiimaste sõnadega waikist walu tegewa okka neiule rinda oli wajutanud, kuna ta tema enne oma hinge piinawa kihwti
220
