„Kui see nõnda edasi läheb, nagu wiimasel ajal“, rääkis noormees natukese waikimise järele, „siis wõib meie jutuajamine lihtsaks nääklemiseks muutuda. Waewalt pakuks see meile kumbagilegi lõbu. Ja mis pääasi: nääklemine häwitaks nii mõnegi ilusa mälestuse ära. Aga seda ei tahaks ma, sest ma kardan, et aeg tulla wõib, kus pääle mälestuste enam midagi üle ei jää. Aga mis siis, kui ka neid enam ei ole?“
Aino ei osanud selle pääle midagi wastata. Ta sõnas ainult iseeneses:
„Peab see siis kõik nii järsku lõppema, ühe hoobiga otsa saama? Kas enam mingisugust peatust ei ole?“
„Aga teate, mis ma palun“, hakkas üliõpilane jällegi rääkima. „Ärge olge minu pääle pahane.“
Need sõnad sundisiwad neiut jälle midagi walusat kurgust tagasi tõrjuma, mis üles poole weeres. Mispärast pidi ta pahane olema? Ehk kui ta ometi sedagi oleks wõinud!
Noormees tõusis istmelt ülesse ja astus neiu juurde.
„Kui ma mõnikord halb olen olnud, siis wõiksite seda andeks anda. Ma ei saanud ju teisiti, Te saate sellest ehk nüüd aru. Kas
191
