ja Teiega rääkides enese mahajäätud tundsin olewat. Mind näisiwad puud, kiwid ja kännud kuulawat, minust aru saawat, mitte aga Teie… Üks lootus oli jälle läinud, ehk ta küll suurem oli kui kõik endised. Ja neid ei olegi wähe olnud, kuid kõik on kadunud. Iga kaduw lootus jätab kibedusekirmitise hinge järele ja see wõib wiimaks lootuseta oleku paksuks jääks paisuda. Säält lõõtsub aga külmus, tõuseb pilkaw naer ja tekkiwad terawad sõnad. See ei too küll lootust tagasi, aga ta rahustab natuke, sest ta on pilge iseenese, oma ilusate nooruse-unistuste üle. Need on silmapilgud, kus ma nutta tahaksin, kuid selle asemel pilkan ja naeran ma, et õudset tundmust eemale peletada. Teie teate seda ju wäga hästi.“
Nooremehe sõnad mõjusiwad kui wasara löögid neiu pääle.
„Aga mis peame meie siis tegema?“ küsis ta nõutalt abi otsides.
„Mis me tegema peame?… Lähme igaüks oma teed ja mäletame seda hääd, mis me üksteisele oleme suutnud anda.“
Üliõpilane rääkis neid sõnu pikkamisi, selgelt ja waatas neiule otsekohe silma. Selle huultes, terwes näos tuksatas midagi ja jälle neelas ta raskesti.
190
