11.
Kõige pimedam aeg oli möödas: lumi kattis juba maad. Kui rahulik ja hää pidi selle walge waiba all puhata olema! Selle mõtte pääle tuli Aino, kui ta üksi jalutades rahu otsis. See uuriw arutamine, millega ta mõni aeg tagasi pääle oli hakanud, kestis wahetpidamata edasi, seda enam, et wiimased päewad selleks uut ainet juurde muretsesiwad. Üliõpilase Kulnoga oli ta harwemini kokku puutunud ja igakord lehwis selle näol poolpilkaw naeratus, kuna sõnad alatasa torgata püüdsiwad. Need pisted polnud küll walusad, et nad aga igas üteluses peituma näisiwad, siis pidi neiu nendest tahes ehk tahtmata midagi järeldama, ja see oligi, mis mõtlemiseks kõige rohkem põhjust andis. Oli siis tõesti kõik nii ruttu möödas? Oli see ainult kerge tuhin olnud? Aga neiu oli hoopis midagi muud oodanud. Ta oli nii sagedasti niisuguste
174
