Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
aga endine piinlik tundmus ikka sügawamale hingesse. Ka nooredmehed ei jäänud sellest tundmusest wabaks. Iseäranis kippus Kulno meel tusaseks muutuma. Ta sai iseenese pääle pahaseks, et ta täna Muhemiga, kes mitte täitsa kaine polnud, ja kes niisugusel korral isemeelne ja järelandmata oli, ennast mõttewahetusesse oli lasknud awateleda. See läbi tundis ta ennast nagu alandatud olewat.
„Jätke järele, lähme wälja, ma pean koju minema,“ ütles wiimaks Aino, ilma et ta noorimehi ainukese naerugagi nende sõnasõjas rõõmustanud oleks.
Nooredmehed täitsiwad tema soowi.
173
