tundmus tuksus. Ja kui ta nende sõnade pääle kohe wastata ei mõistnud, rääkis neiu edasi:
„Ja ma ei tea, kust see tuleb, kuid ka wihata ei saa ma teda. See näib asjata olewat. Ainult kurwaks ja kartlikuks saan ma. Kui ma tema silmi ja juukseid waatan, siis tulewad mulle alati herra Muhemi sõnad meelde, mis ta ükskord nokastanud olekus tema kohta ütles. Tal olla nii tugewad ja pikad juuksed, et ta iga üksiku karwaga kõige tugewama mehe kinni wõida köita, talle kiwi kaela siduda ja oma silmade põhja ära uputada. See ütelus ei lähe mul ialgi meelest ära. Ja kui ma kellegi meesterahwaga üheskoos lähen ja Aino wastu tuleb, siis helisewad need sõnad silmapilk mul kõrwus. Juba paar korda olen ma ära näinud, et herra Muhemil õigus on ja ma usun, et tal alati õigus jääb. Olgu, aga mistarwis siis mina seda oma kannatusega pean ikka weel uuesti tõendama. Ma ei taha, ei jaksa enam. Ja mitte kusagile ei pääse ma tema eest. Igalepoole sirutab ta oma käe wälja ja kisub seda ära, mida ma enesele hoiaks. Pärast wiskab ta teda aga lähema tee äärde maha. Ma wõin teda üles korjata, kui ma tahan…“
„Aga Te ehk eksite? Lugu wõib teisiti olla,“ püüdis noormees wahele rääkida.
145
