Nendest sõnadest kostis etteheide ja peidetud walu.
„Mina ei taha… Kes ütleb seda?“
„Ma tunnen seda.“
„Teil on mõnikord imelikud tundmused.“
„Aga mis wõin ma siis teha, kui ma neist lahti ei saa. Ja mis pää asi — Teie ise olete nendele põhjust andnud.“
„Mina?“
Noormees waatas neiu pääle; see wastas talle poolpaluwa ja tõsise pilguga.
„Teie jah. Te ütlesite mulle, et neiu Wõsand ainult mõnikord Teie pool käib. Nüüd tean ma aga, et Teie juba ammugi ja õige sagedasti kokku saate.“
„Ja mis sest siis on? Tahaksite Teie mulle seda ära keelata? Aga mina pole Teile mingisuguseid tingimisi teinud, kellega Te läbi wõite käia ja kellega mitte. Wõi olete Teie tema pääle kade?“
„Kade!“ hüüdis neiu, kuna ta hääles pisarad kostsiwad. „Nagu wõiksin mina tema pääle kade olla! Ehk mis minu kadedusest kasu oleks. Tema ei pööraks ju ikkagi selle pääle wähematki tähelepanemist. Ja Teie ka mitte.“
Neiu rääkis neid sõnu lihtsalt ja südamlikult. Noormees tundis, et nendes palaw
144
