isa kõndis kaua, kaua palawa päikse käes tühjas kõrbes, kus muud ei ole, kui liiw ja liiw. Jankel kõnnib ka kaua, kaua palawa päikse käes tühjas kõrbes, kus muud ei ole, kui liiw ja liiw. Siis jõudis wanaisa mägestikku. Siis jõuab ka Jankel mägestikku. Mäed on sääl nii kõrged, et pilwi ulatawad. Ühe suure mäe otsas, sääl seisab Jerusalemm ja kuldse templi müürid. Ja Jankel kõnnib müüride wahel ja tümistab, tümistab ja eksib kuldse templi müüride wahele ära. Tee on kadunud, kõik on pime. Jankel istub maha ja hakkab nutma. Sääl tunneb ta, wäike sipelgas ronib tema jalga mööda üles. Jankel ütleb: oi waimere, waimere! Mina panen sulle näpu pääle, kui sa kudsed. Sipelgas wasta: Ära pane ühtegi näppu pääle. Mina toon sulle palju terwisi Erni poolt. Tema sõidab nüüd ära Soosaarde ja läheb siis Palu laande kaarnakiwi otsima ja kui ta leiab, siis wõiab ta oma kätt kiwiga ja käsi kaswab kohe nii pikaks, et see siia ulatab. Siis wõiab ta jälle kätt kiwiga ja käsi saab nii tugewaks, et wäike sõrm kõik müürid ümber pillub, sind peopesasse tõstab ja Soosaare metsa söödi pääle wiib, kus nii hää on mängida ja karjas käia. Mina olen ka säält. Et Ernil weel kaarnakiwi ei ole, sellepärast saatis tema mind siia. Jää nüüd terweks, ja mina lähen nüüd jälle söödi pääle tagasi. — Ja wäike sipelgas tuli söödi pääle tagasi. Sääl tuli temale Erni wastu ja ütles:
