— 56 —
sed märjad ei olnud. Ta ajas juttu, jõi, suitsetas, jäi magama, ärkas üles ja läks.
Kui ema, kes teda wööruse-ukseni saatma läinud, tagasi tuli, seisis Jens parajaste sohwa ees, ringutas wägewaste ja haigutas pika lõbusa laulujoruga.
Ema hakkas laginal naerma, „Justament nõnda! Aga sa pead ka juurde lisama: ‚Ja, ja, inimesel peab lahedust olema, lahedus on pool elu! — Mmhh!‘“
Nüüd naersiwad mõlemad, misjuures ema käed poja kaela ümber lõi ja põse tema põse wastu surus.
„Aga ta on hea mees, see onu Jebbesen,“ ütles Jensine tõsisemaks saades, „ta tuleb meile kosti peale.“
„Kudas kosti peale?“
„Noh, meie juurde elama.“
„Elama — siia?“ Ja Jens waatas üle toa ringi.
„Ei, meie wõtame natuke suurema korteri — meie peal on Larsenite korter saada, — köögiga.“
Jens jäi mõtlema. Ta seisis ema ees, kes sohwa serwale istunud, ja ema käed puhkasiwad ta õladel.
„Magab ta ööseti ka meil?“
„No muidugi.“
„Kas sinu juures?“
„Ei, herra Jebbesenil on omal woodi.“
„Aga sinuga ühes toas?“
„Kas tahaksid siis, et ta sinuga ühes toas magaks?“
„Ei — ei!“ Jens tõstis tõrjudes kätt.
Ema naeratas. „Sa ei salli wist Hans Kasparit hästi?“
Jens pidas aru. „Ma ei tea,“ ütles ta tasakeste ja maalis näpuga ema põlwe peale midagi. Siis ärkas ta äkki ja küsis pooljahmatult: „Ja ta on igapäew meil — ööd ja päewad?“
„Noh, päewal on ta ju ametis.“
„Aga iga õhtu ajab ta sinuga juttu ja kõik pühapäewad?“
„Aga selle eest olen mina päewad otsa kodus, Jens! Wabrikusse ma enam ei lähe. Sinu juures olen, Jens!“
„Wabrikusse ei lähe?“ Poisikese näol heitles kiire kuma. „Aga mis sa siis hakkad tegema?“
„Kodus teen tööd, aina kodus, ja Hans Kasparile pean ju süüa keetma.“
