Mine sisu juurde

Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/57

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 55 —

toast oma wanad, laiaks tallatud wilttuhwlid külalisele jalga ja muretses talle kapist pudeli Rootsi punschi, kaks pudelit porteri ning karbikese sigarid sohwalauale. Herra Jebbesen ägas lahkeste ja lõbusalt. Nüüd ajas ta ka kuue seljast, sest tuba oli soe. Särgikäistel, käed kõhu peal ristis, jalad waheliti löödud, suur mustjas sigar higist läikiwas näos — nõnda asus Hans Kaspar Jebbesen seepeale laialt ja rahulikult sohwanurgas. Kui ema ta kuue üles riputanud, wõttis ta tema kõrwal istet, ja nad sügawnesiwad, wahete-wahel oma klaasidest rüübates, aeglase, aga magusa jutu sisse.

Jens silmitses herra Jebbeseni. Kõik selle mehe külles oli jäme, tömp ja tönts. Jäme oli ta kere ja kael, tömbid ta käed ja jalad, tönts ta nina ja lõug. Ning heales öllis tal nagu raswa wõi paksu õli. Mida ta karwade poolest ihu peal kandis — õredatest juustest kuni silmaripsmeteni ja käte peal kaswawate uitudeni — see oli linawalge. Iseäranis ta rohekaskollased silmad säärase walge ümbruse sees hakkasiwad Jensile pilku.

See mees ajas emaga kuni widewikuni juttu, siis korraga ei andnud ta enam wastust, waid — magas norinal. Ta magas selsamal olekul, nagu ta juttu ajanud — pea liikumata paigal, käed kõhu peal ristis, wäljasirutatud jalad waheliti. Ema lõpetas jutu temaga, istus teisale ja laskis teda magada, kuni ta paari tunni pärast pimedast nurgast jälle kõnelema hakkas.

„Ja, ja, inimesel peab lahedust olema, lahedus on pool elu,“ ütles Hans Kaspar Jebbesen, nagu praegu lõpetatud juttu jätkates. Siis haigutas ta wägewaste ning küsis kuue ja saabaste järele.

Ema wõttis tule ülesse.

Kui herra Jebbesen saapad ise jalga, kuue aga ema abil selga oli tõmmanud, haigutas ta weel kord ringutades, jõi klaasi porterit, pani wärske sigari suitsema, andis emale ja Jensile kätt ning lahkus nohisedes.

Kolmapäewa õhtul tuli ta jälle. Seekord wõttis ta ainult kuue seljast. Ta ajas juttu, jõi, suitsetas, jäi magama, ärkas üles ja läks.

Lähemal pühapäewal tuli ta kolmat korda. Nüüd wabastas ta enese jälle saabastest kui ka kuuest, ehk küll esime-